Heinamaal seisavad mäletsedes mõned lehmad. Nad unistavad oma esimesest reisist intergalaktilisel hüperruumi kiirteel. Seniks on nad vabad.
Ega maa toitu mullast, mu väiksed ustavad robotid.
See kõik jääb alles, see on praegu alles kogu aeg nii olnud. See siin on pelgalt alatiseks.
Ka meie tuleme siia, mõtlikult otsivas olekus. Ainult üheks kevadpäevaks.

AINULT IGAVESEKS

Osalusteos / interkatiivne installatsioon / ühiskondlik protsess
Käimas, kohad ja ajad etteteatamiseta

See lavastus oli ammu valmis juba enne, kui esimene välk koopaelaniku seljasügamispuu süütas. Need etendused kestavad kogu aeg, iga päev, igal pool. Sa oled sellele tunnistajaks ja osaled, sa panustad selle käiku, võibolla isegi seda teadmata. See juhtub iga kord, kui sa vähegi suhtlusesse astud end ümbritseva ühiskonnaga. Iga kord, kui väljud oma koopast. G9 on lihtsalt selle sündmuse jälgija ja salvestaja, meta-analüsaator. Meid huvitab, mis saab siis, kui meid enam ei ole. Ja kas meiesus või praegusus on talletatav. See lavastus ei saa kunagi valmis, sest alati on praegu.

Lavastus ‘Ainult igaveseks’ (AI) ja sellega seonduv diskursuse järelevalve ameti (DJA) tegevus on peamiselt osutamine. See on segu sotsiaalmeedia-postituse tegemisest ühiskondliku protsessi kohta, mis postitajat huvitas, ja Duchampi pissuaaripüstitusest näitusepostamendile. DJA ei ole objektiivne kontrollmehhanism, kuna käsitletavad teemad sõltuvad liikmetele hetkel huvi pakkuvast. Küll aga on DJA suhtelisele neutraalsusele püüdlev vaatleja ja andmete süstematiseerija. DJA oletatav kasu ühiskonnale on ligipääsetav andmestik diskursuste kohta, millest saadud info aitab isikutel mingites teemades läbimõeldumalt kaasa rääkida. ‘Ainult igaveseks’ on raami asetamine sündmuse või protsessi ümber ja sellele asetamisele osutamine üleskutsena olema tähelepanelikud, esitama vahel väidete asemel ka küsimusi ja uurima, kust väited või küsimused alguse on saanud.

Pealkiri viitab teose kestusele. DJA eriüksus koguneb sündmusele võibolla ainult päevaks, aga teose piirid on ajaliselt laiemad. Kui sündmuseks on endise tehase loomelinnakuks adapteerimise algus, siis kestab teos senimaani, kus nimetatud linnak on täies elujõus; niikaua, kuni ta hääbub; niikaua, kuni tühjades ruumides koorub taas värv ja mahajäetud angaarides vaikib tolm; kuni entusiastid taas enda asjaks võtavad ruumi täitmise, kuni Päike paisub ja elu maal hävib, kuni kosmos paisumisest ja jahtumisest sureb. Kui sündmuseks on linnafestival, kestab teos, kuniks festival taas kordub; niikaua, kuni kaovad festivalid või linnad või interdistsiplinaarsed kunstid või kogu kunst üldse.

‘Ainult igaveseks’ on mandala. Uurimisrühm püstitab töö, teeb seda ja hävitab tulemused, et teine kord uuesti alata. Objektid, kehad, kogumid, ideed, diskursused, paradigmad tekivad ja kaovad, miski pole püsiv, ainult kordumine on. Alusmaterjal jääb samaks, sellest saab kunagi taas planeet, humanoid, sündmus, dokumentatsioon, unustus, prügi.

DJA põhjus sündmusele siseneda on tavaliselt uurida anomaaliaid e. kunstiteoseid. See on aga vaid ettekääne, sest tegelikult uurib DJA sündmust ennast. Kunstiteoste uurimine anomaaliatena, kui G9 ise on teosed loonud, mida uurimisrühmana sondeerima tuleb, on metatasandile viitamise metatasandi tekitamine – me oleme ise loonud selle, mida tuleme väljastpoolt vaatlema kui tundmatut, seega on meie sõnum, et vaadataks oma tegevust väljastpoolt ja võetaks protsessile laiem pilk. Teisalt võib DJA siseneda sündmusele, mis juba koosneb kunstiteostest, sel juhul on meie kohalolu ainult ühe metatasandi paksune.

‘AI’ on suhtluskanali avamine. See on paikne massikommunikatsioon, kus pole edastajat, publikut, sõnumit. Kas see on kunst? Teater? Osalusteos? Elu? Sotsiaalsete protsesside kujundamine? Või nende dokumenteerimine? See on kultuurisemiootiline disain. Näitame seina, et mõeldaks, mis on selle taga. Näitame nähtavat, et mõeldaks, kust see tuleb ja mõeldaks sellest, mis pole nähtav. Kutsume üles diskussioonile, loome arutelu ruumi, korrastatud-koondatud ala, võimaluste koha. Väga suures, laias ja pikas plaanis on AI ja DJA eesmärk luua keskkond, kus lahendatakse tegelikke probleeme, jõutakse teemade tegelike tuumadeni, ühendatakse diskursiivsed jõud selle asemel, et mõistmatusest tekkinud vihas õli tulle valada.

Me tahame luua memeetilist neologismi. ‘Ei kommentaari’, ‘Trumpi tegema’, ‘purkisittumine’ – selliseid väljendeid on palju, mis pärinevad kindlast olukorrast ja kontekstist, kuid mille kasutamine laiemalt mujal ei muuda neid seosetumaks, vaid vastupidi vääristab neid, kuna nad annavad võimaluse pealkirjastada sotsiaalseid interaktsioone ja põhimõtteliselt ka kõike muud. DJA eriüksus saabub sündmusele kollastes skafandrites. See on sõnatu ja sõnastamata meem, see on ‘Diskurseeri’ füüsilisel kujul, see on ‘DJA-d tegema’ ilma selle sõnastamise vajaduseta, see on ‘ühtekätkemine’ ilma piiblipikkuste seletuskirjade ja kümnendeid loendavate rahukõnelusteta.

/

A few cows are ruminating on a pasture. The dream about their first trip on the intergalactic hyperspace speedway. Until then, they are free.
The ground does not feed on dirt, my dear faithful robots.
This all shall remain, it is only now like it has always been. It is just eternal.
We also come here, pensive, searching. Only for one spring day.

ONLY FOREVER

Participatory artwork / interactive installation / social process
Ongoing, locations and timetable not applicable to publishing

This piece was completed long before the first time a bolt of lightning struck the cavedweller’s favourite back scratching tree. These performances take place all the time, every day, everywhere. You are witness to them, you participate, you make it happen maybe even without knowing it. It comes alive each time you have the slightest interaction with the society around you. Every time that you exit your cave. G9 is just an observer to this phenomenon, its recorder, meta-analyzer. We are interested in what happens when we are no longer here to do it. And if us-ness or now-ness is recordable. This piece will never be ready, because it’s always now.