”Reisipakett mõtteväljadele”
Avaldatud Postimees + lehel 29. detsembril 2014
Autor Liisa Pool

Kuidas on parim viis kahtlust äratamata tartlaste sekka sulanduda? Kinnita endale pähe pealamp, võta kätte kepid ja maskeeri ennast talviseks kepikõndijaks. Tee nägu, et oled tavaline tervisesportlane õhtuses vanalinnas. Neile, kes „Mõtteaineses“ ei osale, tundub see ilmselt kentsakas. Osalejatel on aga lõbus, väike mäng ei tee ju paha.

Lepinguga sätestatud osalusteater.
Peamiselt Kunstiakadeemia stsenograafiaharidusega noortest koosneva rühmituse G9 lavastus „Mõtteaines“ on ruumispetsiifiline osalusteater, mida nad ise nimetavad labürintteatriks. Publikut juhitakse etenduse jooksul väikeste gruppidena läbi erinevate kohtade, kus tuleb sooritada mõni kerge tegevus ja oma meeled ümbruse tunnetamiseks avada. Värske pilk heidetakse mitmele tuntud või seni avastamata paigale Tartu linnas.

Labürindis olles ei oska aimata, milline tegelane, koht või ülesanne uue käänaku taga ootab, teada on üksnes, et tegu on ringliiklusega. Lõpuks jõutakse tagasi Tartu Uude Teatrisse, kus Teosesse sisenemiseks sõlmitud leping vastavalt reeglitele lõpetatakse. Lepingus fikseeritud reeglid saab enne etenduse algust rahulikult läbi lugeda ning õige eelhäälestuse loovad ka trupi mõtisklused „Mõtteainese“ Facebooki-lehel ja blogis.

Bürokraatia paneb küll etenduse alguse mõnevõrra venima ja publikut-etendajaid lahutava „neljanda seina“ lammutamine tekitab esialgu ebalust, ent esimese stseeni lõpuks on sein siiski lõhutud ning rännakule tundmatuse suunas asutakse juba julgemalt. Peamiselt linnaruumis toimuvas etenduses omandavad kõik välised tingimused teosesisese tähenduse. Näiteks ei tundu juhuslikud möödujad enam sugugi juhuslikud.

Milline reis!
Linnaruumi ei saa kontrollida nagu teatrilava. Esietendusel põhjustas paks lumi teatud etteplaneerimatuid tõrkeid, mistõttu pidi minu grupp Mõtteväljadelt taksoga järgmisesse etenduspaika sõitma, millest kujunes omaette psühhedeelne seiklus. Püüdsime toredale naistaksojuhile selgitada, et tuleme Mõtteväljadelt ja meie ebatavalises sihtkohas jätkub teatrietendus, millest me praegu osa võtame. Rääkisime ka Mõtteväljadele eelnenud stseenist, kus kogesime maa all lõpmatust. Taksojuht oli skeptiline ja leidis, et kui meie ise seda usume, on juba hästi. Tõepoolest, tekkinud tehnilised viperused muutsid pöörase rännaku veelgi jaburamaks, mille kirjeldust on fiktsioonist väljaspool olijatel raske tõsiselt võtta. Kui keegi võõras tuleks mulle sellist juttu rääkima, kahtleksin ilmselt ka mina tema vaimses stabiilsuses.

Meie aja kangelased
„Mõtteaines“ on Valdur Mikita vaimus kohasemiootiline kogemusteos, mille käigus leiavad osalised üles oma sisemised kangelased. Uudse vormi selgituseks veel niipalju, et kaasamine ja osalemine toimuvad sõbralikult ning pelgama ei pea. Mängulust ja absurdi nautimine tulevad aga kasuks. End on võimalik etenduses tunda nii Pipi Pikksukana, kes spunki otsib, kui ka Kalle Blomkvistina luureretkel. Kindlasti on tegu lavastusega, mille etenduselt lahkub vaataja rikkamalt kui ta sinna saabus. Annab ta ju alguses ka vastava allkirja, mis selle tagab.

Tartu uuest teatritulevikust tulnud helkurvestiga Vanemuine möödub vabaduse võrdkuju kuju juurest. Foto Raimu Hanson, joonistus LTÜ G9