LTÜ G9 (Labürintteatriühendus G9) on kaasavaid teatrivorme vooliv loovrühmitus, mis tekkis 2013. aasta veebruaris.
Isikkooseis | Varasemad tööd | E-post | Facebook
Kes me oleme?
‘Kes’ on G9 puhul hägune mõiste, kuna püsivat koosseisu meil pigem ei ole. Ideoloogilises sõnastuses kõlaks vastus nii: G9 on kõik need inimesed, kes kunagi on G9 teostes osalenud. G9 on isikud, kes parajasti soovivad teose idee ümber koguneda ja selle lavastuseks või mõneks muuks kohtumise olekuks vormida.
Mida me teeme?
G9 loob osalusteatrit, kaasavat teatrit, kohapõhist teatrit. Me anname külastajale vabaduse liikuda, kõnelda, tegutseda, mängida. Me eelistame temaga minna teose sisse, mitte talle seda eemalt näidata. Me kasutame lava ebatavaliselt ja ebatavalisi lavasid nagu koridore, aknaorbasid, tualetikabiine, pööningunurki, keerdtreppe, keldrilatreid, katusepealseid, tänavaid, tehaseid, muuseume ja kõiki muid kohti.
Miks me seda teeme?
Meile on tähtis näha publikus inimest, kohtuda temaga vahetult, saavutada isiklik side. Nii saame ise ka kohe etenduse jooksul midagi, teos ei kao hämarasse tühjusse. Publikule tahame anda võimaluse esteetilise distantsi kõrval ka nõnda teost nautida, et nad sellesse sukelduvad. Me tahame teisi üllatada, aga eriti magus on alati see, kuidas nemad üllatavad meid.
Kuidas me seda teeme?
Üldiselt teevad G9s tegemist vajavaid asju need, kes tunnevad, et tegemist vajavad asjad on vaja ära teha. Käsuahel puudub, otsused sünnivad demokraatlikul kokkuleppel. Samamoodi asetseb ka publik G9 etenduses võrdsena võrdse kõrval – me pole tingimata paremad ja osavamad mängus, millesse nad kutsume, kuigi nad tihtipeale kardavad, et nad ei oska ‘näidelda’. Me ei palu kellelgi midagi teeselda, meile meeldib hoopis aus dialoog. Me ehitame stseenid üles nii, et julgemad saavad sinna rohkem ise sisse panna ja pelgajad kõrvalt vaadata. Me laseme ruumil endale üsna suurel määral ette öelda, mis sinna sobida võiks ega asu olemasolevat ilmtingimata ümber kujundama.
Aga see pole ju labürintteater?
Rangelt võttes ei ole tõesti. Oleme peaaegu kümme aastat kestnud tegutsemie käigus iga kord üha enam väljakutseid esitanud pigem külaliste intellektuaalsetele võimetele kui meelte erksusele. Aga nagu ei allu labürintteatri definitsioon otsingumootoritele muu kui enesekindla radarialuse suunurgairvega, nõnda väldib ka G9 igasuguseid absoluutseid kategooriaid. Labürint võib meie mõistes olla teos, mille keskele sa pead minema, et mõista ennast, ja kust sa pead väljuma, et mõista teost, aga see võib olla ka Kristo telefon. Teater võib meie mõistes olla arvustustenimekirja skrollimise peale katki läinud hiireratas, aga see võib olla ka üksik õnnepisar, mida keegi ei näinud.
Kuidas meie tegevust siis nimetada?
Tehniliselt võttes kehtib antud teksti esimene lause igati. Teisalt võiksime endale võtta vabaduse neologism luua, mis säästaks ajakirjanike õrnu sõrmeotsi, arvutiklaviatuure, trükimusta ja kaasaegse muudele, ellujäämise seisukohast ülitähtsatele asjadele pühendunud inimeste kullast kallimat aega. Olgu selleks Võrdsuse Teater.
Mis on © LTÜ G9 Võrdsuse TeaterTM? Kui juhtub, et autor ja külastaja ikkagi jäävad eraldi saarekestele, siis vähemalt ei peaks külastajad end tundma kunstivõhikutena, kelle ülimad kunstigeeniused on üle kavaldanud mingite ülisügavate metafooridega. Me oleme võrdsed. Me tahame kõik hästi aega veeta ja midagi huvitavat kogeda. Me kõik oleme teadmatuses, aga loodetavasti mitte hirmul, vaid uudishimulikud.
See tekst oli liiga lühike? Loe veel siit.
/
LTG G9 (Labyrinth Theatre Group G9) is a group of creators creating immersive theatre productions. It all started in February 2013.
Personnel | Previous works | E-mail | Facebook
Who are we?
‘Who’ is a word hard to give meaning to in G9 because we tend to not have a list of persons who are always present. To answer this question according to the G9 ideology, G9 is everyone who have ever taken part in the productions of G9. G9 is the people who wish to gather around an idea of an artwork and sculpt it into a performance or some other form of interaction.
What do we do?
G9 creates participatory theatre, immersive theatre, site-specific theatre. We give the visitor freedom to move, speak, take action, and play. We prefer to go with them into the artwork instead of showing it from afar. We use unconventional stages or stages unconventionally, performing in corridors, aisles, toilet booths, corners of attics, on winding staircases, in cellar stalls, on rooftops, the streets, in factories and museums, and all the other places.
Why do we do it?
For us it is of most importance to see a person in the audince, meet with them in an unmediated way, achieve close contact. This way we can get swift feedback already during the action and the artwork does not vanish into dim emptyness. We wish the visitors have a chance to enjoy the artwork not just by using the aesthetic distance, but also by diving into it. We hope to surprise them, but for us being surprised by them is always especially in high regard.
How do we do it?
Generally in G9, the things that need to be done are done by those who see that something needs to be done. There is no chain of command and democracy prevails. Therefore our audience stands beside us as an equal – we might not be better at the game we invite them to, although they often fear they don’t know how to ‘act’. But we are not expecting them to pretend in any way, instead we look forward to having an honest dialogue. We set the scenes up in a way that the courageous can add to them and the timid stand back to gaze. We allow the space to guide us and we tend not to redesign it by default.
But that isn’t labyrinth theatre, is it?
Strictly speaking, true, it really isn’t. With almost ten years of creating, we have each time moved away from tingling the senses of the visitor and put more load on their intellectual abilities. But similarily to the definition of labyrinth theatre, which easilly avoids search engines and brushes them off with an under-the-radar smirk, does G9 also deny all the absolute categories. Labyrinth can mean an artwork to the middle of which you have to go in order to understand yourself, and which you also have to exit to udnerstand the artwork, but it can also mean it’s Kristo’s phone. Theatre can mean a scroll wheel of a computer mouse breaking under the load when going through reviews, but it can also mean an unseen tear of joy.
How should we name what we do, then?
Technically, the first line of this text applies nicely. On the other hand, we could take the liberty of creating a neologism that saves journalists their fragile fingertips, saves keyboards and print dye, and the oh ever so valuable time of contemporary people who are just really very preoccupied with the most basic individual survival-oriented issues. Let’s call it The Theatre of Equality.
What is © LTG G9’s Theatre of EqualityTM? If it should happen that the author and the visitor still stay on their separate little islands, then at least the visitors should not feel that they are just laymen in the art field and us utter art geniuses are making them fools on purpose with our superdeep metaphors. We are equals. We all want to spend good time and experience something interesting. There are many things we don’t know, but we’re trying not to be scared, rather be curious.
labürintteatriühendus g9 