_________

G9 loomekreedo, mis põhineb lavastuste ‘Mõtteaines’ ja ‘Ooteaeg’ loomise-etendamise käigus läbielatul ja ettekujutatul. Kuna sellest on juba mõnda aega möödas, siis ei pruugi allseisev vastata ülitäpselt tänastele lavastustele või tänased lavastused vastata  allolevale. / G9’s creative credo, as it stood after ‘Mind-over matter’ and ‘Waiting time’ had taken shape. Since it was some time ago, the following text might not represent current projects with extreme accuracy, or vice versa.

I osa:
Maailma parimast teosest
ehk suurejooneliselt õnnestunud läbikukkumise võimalikkusest, rehadest, jõgedest, osalusteatrist, neljandast seinast, inimlikkuse paratamatusest, ringide tegemisest, riskidest, sisseelamisest, enesetadvusest, omarollist, ekspertidest, piiridest, vabadusest, õnnest, metafooridest, egoismist, ihadest, osavõtmisest ja osavõtmatusest.
LTÜ G9 & Griin 2014 – ‘Mõtteaines’, 37-43

Mis on osalusteater? Labürintteater? Interaktiivne teater? Immersiivne teater? Kogemusteater? Kuidas see erineb muust teatrist, mis samuti eeldab publiku osalust? Ta ostab pileti, tuleb kohale, joob kohvi, vaatab ja mõtleb, üritab aru saada, naerab, haigutab, plaksutab. Ilma tema panuseta ei oleks teost, teater vajab piletitulu, metafoore mõistvad isikud peavad olema nii lava kui saali poolel, muidu ei teki suhtlust. Sotsiopoliitilisema sõnumiga teose puhul on osalus juba see, kui publik on käsitletavast teemast kuidagigi teadlik. Lava ja saali vahel on ootuste ja eelduste niidikesed, osapooled mõtlevad teineteisest.
Osalusteater võtab seisukoha, et suurendab osaluse määra, mis iganes viisil see siis ka ei avalduks. Seisukoha võtab ta ka seepärast, et istmete ärajätmine on üks esmaseid viise lammutada tribüünid, paisata tolmu neljas sein ja venitada lava kaugemale igasugusest silmapiirist.
Paraku on teose puhul vajalikud ka mingisugused piirid, sest mängust, kus kõik on lubatud, võivad mängijad huvi kadumisel ka vabalt lahkuda. Autor peab teadma teose piire ja hoidma publiku neis piirides, isegi kui piirid jäävad publikule nähtamatuks. Kusagil peab olema mõni sein.
Osaleja vabadust peab piirama, sest nii on aus. Võõrustaja mängureeglid on piiratud külalise ootuste ja eelduste poolt, tema soovide ja valikute poolt. Külalise vabadus on piiratud võõrustaja sõnumitest, meetoditest, ka temal on oma ihad, mille täitumise määr on mängu tulemuse määrajaks.
Spordi puhul oleme harjunud, et tulemused allutatakse võidu ja kaotuse piirile. Aga enamasti pole kaotamine mitte kaotamine, vaid kogemus. Soovide mittetäitumine. Vähem punkte saanud meeskond on kaotaja ainult võrdluses võitjaga, kuna nõnda dikteerib mängureeglite keelebarjäär. Osalusteose tulemus on mõõdetav tõlgendustes, mitte tõlgendatav mõõtmine.
Inimestele meeldivad piirid. Nad tahavad bussis oma numbriga istekohta. Nad jahivad olukordi, kus nad saavad olla eksperdid, vaikivad keset jutuvada selle hetke ootuses, mil nende meelisteema üles kerkib. Nad tahavad, et kõik teaksid oma ülesandeid ja neid ei peaks kogu aeg teistele meelde tuletama. Homo egoisticus on troonil. Põlvitage ja põlvnege.
Ja siis kusagil kohtuvad kaks isekat, et pidada läbirääkimisi. On selge, et võõrustaja vajab külalisi. Aga milline peab olema tema kodu ja etikett, et ta poleks võõristaja? Mis keeles peab ta rääkima, et külaline teda mõistaks?
Võibolla inglise keel töötab pädevalt, aga eelistatud oleks siiski metafooride keel. Metafoor on abiks üldistuste loomisel keset teost, mis räägib isiklikkuse keeles, aimduste, tunnetuste ja tunnete keeles. Metafoor on tõlk, kellest erikeelsed e. eraldi tundjad saavad rohkem aru kui teineteisest. Kunagi ihalesid eestlased jaksata hektariteviisi põldu ära künda poole tunniga ja nad lõid metafoori – Kalevipoja.
Kuid teose lävepakul purunevad kõik garantiid.
Eepilise draama puhul on teos tihti ajaliselt-ruumiliselt eraldatud valgustehniku nupulevajutusega ja selgete teosessesuhestumise rollidega ruumis viibivate inimeste hulgas. Kui osalusteater aga tuleb inimesele lähemale, muutub intiimsemaks, annab talle turvalise eemaltvaataja rolli asemel hoopis mõne teise, siis saali pimenemine ja lava helenemine on liiga järsk üleminek. Vaatajast kaasamängijaks muutumine peaks olema ajaliselt vaselineeritud, eriti kui teose ‘mõistmine’ eeldab teistsugust vaadet igapäevasele ruumile.
Kuidas viia keegi sujuvalt sisse teise reaalsusesse ja üllatada, panna mõtlema, teha olemine meeldivaks? Võibolla ei peaks üldse püüdma meeldida, võibolla peaks rääkima ebameeldivatest asjadest, mis paneks tegutsema, parandama, ümber hindama, tähele panema, märkama kontraste võimalike katastroofide ja käesoleva mugavuse vahel.
Aga miks peaks üldse midagi tegema? Aga tegevusetult olla on ka varsti mõneti ebameeldiv, niisiis hakkame püüdlema millegi poole. Püüdleme teatrist läbi, publiku poole, seintest üle, sündmuse sisse, inimeste pähe. Osapooled on kui vastastikku teneteisest juhinduvad eksperdid, õhus on pidev segadus, sest keegi ei tea, kelle sõnade järgi ta peab käituma, kes kelle tunnete järgi peab olema, kuidas mõtete kohaselt midagi mõista, miks kusagilt tulevad kuhugiminekud jne.
Teeme arusaamiseks palju tööd ja siis oleme tööst väsinud ja ei taha enam midagi anda, tahame vaid saada läbi, tuleviku poole, tänasest üle. Ei jaksa enam mõelda ega kirjutada ega arutada, tahaks lihtsalt istuda ja vaadata midagi head.
Teos ei pea muutma selle kogeja maailma, teos peab olema usutav maailm, milles külaline mingi aja viibib ja lahkub heade mälestustega. Kui usutavus on nõrk ja on kahtlevaid mälestusi, siis pole ebaõnnestumine mitte maailma muutmises, vaid muudetud maailma loomises.
Öeldakse, et kaks korda samasse jõkke ei saa astuda, aga sama reha otsa küll. Nagu ütlesid vanad roomlased: conculcarent rastris humanum est. Miks ei saa täiuslik teos kunagi valmis? Sest inimene pole robot. Arvuti saab kunstist ideaalselt aru. Anna talle hulk andmeid ja paar vihjet ja kõik on selge. Ka inimene saab kunstist aru, võibolla paremini kui masin või vähemalt teisiti, aga ta ei hakka kunagi sellest aru saama. Vähemalt mitte varsti. Inimene eirab kunstist aru saamist, sest ükskõik, kui palju ta ka ei tahaks teada, tahab ta veel rohkem uskuda. Me kardame olla masinad ja seepärast ei astu me jõkke, kuna posthumaanne ajastu hirmutab meid. Me astume rehale ja loome sama teost, aina uuesti ja uuesti.
Ja nii kogume me admeid. Aga kuna meie kõvakettad on pehmed, siis võtab kaua aega, et koguda piisavalt andmeid nendest innovatsiooni loomiseks. Võibolla paarikümne tuhande aasta pärast avastatakse täiusliku teose retsept, see tehakse valmis, kõik vaatavad selle ära, mängivad selle läbi ja võtavad rahuloleva ohkega vastu uue inimjärgse inimkonna.
Teadmised peaks andma võimu. Tihedal teatrikülastajal on niisiis võim hõreda teatrikülastaja üle. Kogemus e. teadmised määravad kogemuse e. sündmuse. Kui külaline on ettevõtlik ja otsib võimalusi saada rohkem, siis ta ilmselt ka saab, kui on, mida saada, ja kui on võimalus otsida. Ta peab teadma, et asjad ei pruugi ise temani jõuda või juhuslikult talle nähtavaile on lisaks ka neid asju, mida peab otsima. See kehtib nii otsimise puhul mõtteprotsessis kui ka interaktiivse teose ruumis.
Paraku meie, võõrustajad, kobame pimedas, lootes imada vihjeid tunnetatud kumerustest ja mügarikest. Meil ei ole täiuslikku inimese retsepti, me ei saa iseendastki tihtipeale aru, mismoodi me siis saame luua kellelegi teost? On ainult üks võimalus ja see on luua alati maailma parim teos. Teha seda nii, nagu maailm hakkaks kohe lõppema ja sa pead kirjutama selle testamendi universumile. Mingi osa sellest ei lähe kindlasti käiku. Mingi osa ebaõnnestub. Aga sa muutud selles paremaks. Aina paremini sa hävid, et aina võimsamalt taassündida.
Aina enam saad sa aru, kes sa oled. Kus oled sina, kus sa algad, kus lõpped. Sa tead, et sinu teevad teised. Päris sina saaksid sa olla vaid siis, kui oleksid üksi, nii et teisi pole kunagi olnudki ega tulegi. Aga sa tahad olla teistmoodi üksi – olla siinpool piiri. Ja siinpool piiri sa pole sina – sa mängid ennast. Sa loed oma read maha. Sa kirjutad ise oma read. Siis loed neid. Siis kirjutad uued. Et elada parimat teost. Mida rohkem sa lubad teisi oma piirile, seda konkreetsemaks sa muutud. Su mask püsib peas ilma kummitagi. Mida lähemale sa lähed teistele, lähemale piirile, seda selgemaks see saab, seda vähem pead sa ennast otsima.
Aga need on ainult minu mõtted. Ja kellegi teise mõtted, kes mind on inspireerinud sarnaselt mõtlema. Sarnaselt mõtlejate mõtted. Mina ei taha teile midagi ette öelda, kuidas on või peab olema. Mina ei taha olla teie juht. Ma tahan ainult aidata. Inimesed juba on vahel sellised, et tahavad üksteist aidata. Parem on elada, kui inimesed su ümber on õnnelikud.
Me soovime vabadust ja ilu, aga ei tea, kuidas seda saavutada. Tööd ei tehta enamasti vabaduse ja ilu pärast, vabadus ja ilu on lisaväärtused, mida saab tööl teenitud rahaga osta. Vahetusväärtus on mürgitanud inimeste meeled ja maailm on täis tülpimuse barrikaade. Me arendame kiirust ja efektiivsust, aga sulgeme end endasse. Tehnoloogia, mis on andnud meile külluse, on meile jätnud täitmata soovid. Meie teadmised on teinud meid küüniliseks. Meie kavalus kalgiks ja kitsiks. Masinlikkusest enam vajame me inimlikkust. Ja inimlikkusest enam head inimlikkust. Kavalusele lisaks vajame me lahkust ja õrnust, et lahkelt anda, aga ka õrnalt võtta.
Facebook, Twitter, Instagram, hashtag on meid toonud üksteisele lähemale. Need loodi inimlikkust tugevdama, võimendama, aga seda enam vajavad nad inimese headust ja vendlust, et meid ühendada, mitte lahutada. Minu hääl jõuab tehnoloogia abil praegu miljarditeni – meeste, naiste ja lasteni kõikjal – aga nad ei kuule mind, sest ma ei kuule ega näe neid.
Aga ma ei heida meelt, sest mul on kunst. Inimeste ükskõiksus saab ühel hetkel otsa. Osavõtmatus kaob ja laisad surevad ja teost, mida ma loon, loon ma aina uuesti, ja kuni inimene on surelik, ei sure teos kunagi.
Kolleegid, inimesed – ärge andke end matside ohjesse, nende ohjesse, kes teid ei mõista! Võtke nad enda ohjesse, muutke nende elu, mõelge koos, tundke koos, arenege koos! Ärge muutuge masinateks, masinlike meelte ja masinlike südametega! Te pole masinad. Te pole kari. Te olete inimesed. Teis on ilu ja vabadus. Teis on võime luua masinaid, luua ilu ja vabadust, luua õnne ja teha sellest elust imeline teekond.
Kunsti nimel – kasutage oma võimeid! Ühinegem! Töötame koos, et see maailm oleks imeline ka meie järeltulijatele! Me ei saa kunagi olema vabad, kuni me seda maailma pole loonud, kuni me pole loonud teost, mida me saame ise nautida, mitte kui autorite, vaid publikuna. Võidelgem selle teose nimel, mis ületaks isiklikud erinevused, vahendusväärtused, kaugkohalolu ja osavõtmatuse! Võidelgem selle maailma nimel, kus me ei pea enam kunagi kellegagi millegi nimel võitlema ja kus õnnelikkus, mis on saavutatav ilma selle saavutamiseks vajalike vahenditeta, teeb meid õnnelikuks!

_________

On the world’s best artwork
or, on the possibility of spectacularly successful failure, rakes, rivers, participatory theatre, the fourth wall, the inevitabilities of being human, proprioconception, experts, borders, freedom, happiness, metaphors, egoism, desires, collaborativeness and incollaborativeness.

What is participatory theatre? Labyrinth theatre? Interactive theatre? Immersive theatre? Experiential theatre? How does it differ from other theatres that also expect the audience to participate? They buy the ticket, show up, drink coffee, watch and think, try to understand, they laugh, yawn, clap. Without them there would be no artwork, because the theatre needs ticket sales for profit, and people who understand metaphors must be found on stage and on the seats, otherwise there shall be no communication. When the artwork has a more socio-political messsage, the audience’s whatever amount of knowledge about the subject matter is already participation. There’s hyphae between the stage and the seats, the two parties are thinking about each other.

Participatory theatre takes the stand that it enlarges the amount of participation in any of its ways. It also takes a stand because removing the chairs is one of the very first possibilities to dismantle tribunes, demolish the fourth wall, extend the stage further than any horizon could ever reach.

Alas, an artwork needs some sort of limits, because when a game allows everything, it also allows those who are not interested to leave the game. The author must know the borders and keep the audience within them, even if the borders are invisible to the audience. There has to be a wall or two somewhere.

The participant’s freedom must be limited, because so it is fair. The host’s game is limited by the hopes and expectations of the visitor, their wishes and choices. The visitor’s freedom is limited by the host’s messages, methods, as they also have desires, fulfillment of which decides the outcome of the game. In sports we are accustomed to that the outcome is subordinated to the border of victory and defeat. But losing is mostly not losing, it is experience instead. The state of wishes not being granted. The team that got less points is the loser only in comparison with the winner, because this is how the language barrier of the rules of the game dictates.

People like borders. They want their own numbered seat in the bus. They seek out chances to be experts, they stay silent during a speakstorm just waiting for the right moment when their favourite subject emerges. They want everyone to know their assignment and don’t want to remind them all the time what that assignment was. Homo egoisticus is on the throne. Kneel, and be descended from.

And then, somewhere, two egoists meet, to negotiate. It is clear that the host needs visitors. But what does the host’s home have to look like, and which be the etiquette, as to not make them the source of discomfiture? What language must they speak so that the visitors understand them?

Maybe English works just fine, but still the language of metaphors is preferred. Metaphors can help make generalisations in the midst of an artwork that speaks in the language of personalism, hunches, intuitions and emotions. Metaphor is the translator who speaks more clearly than the heterolingual feeling-clashers. Once, Estonians desired to have the strength to plow whole hectares of field in just half an hour, and they created a metaphor – Kalevipoeg.

But on the doorstep of the artwork, all guarantees shatter.

In the case of epic drama, the artwork is very often demarcated spatially and temporally by the push of a button of the light technician, and also by the clear distinction between the roles and attitudes towards the artwork taken by the people in the room. But when participatory theatre comes closer to people, gets more intimate, gives the audience a role much different than that of a passive onlooker, then the transition achieved by the tribune going dark and the stage lighting up is definitely a far too sharp one. Turning from a voyeur into a player-along must be temporally lubricated, especially when ‘understanding’ the artwork asks for a different point of view to the everyday space.

How to take someone into a different reality and surprise them, make them think, make them comfortable? But maybe you shouldn’t try to make them like you, maybe you should talk about unpleasant things, call to act, improve, reevaluate, notice, see the contrast between possible catastrophes and the comfort at hand.

But why should you do anything at all? But to not do anything at all soon becomes somewhat unpleasant as well, so we begin to endeavor to something. We reach through theatre, towards the audience, over the walls, into the event, into the minds of people. Everyone is like an expert, taking heed of other experts, the air is filled with confusion, nobody knows by whose words they should act, by whose feelings they should be, how to understand anything according to thoughts, why do goings to somewhere come from somewhere etc.

To understand, we work hard, and then we are very tired of all the work and we no longer want to give, only get by, get to the future, get past today. We no longer want to think or write or discuss, we’d just like to sit, and look, at something good.

An artwork does not have to change the world of those who experience it, an artwork must be a believable world that the visitor inhabits for some time and leaves which with good memories. When the credibility is low and there are doubtful memories, then the failure has not been in changing the world but in creating a changed world.

It is said that one cannot step into the same river twice, but on the same rake they can. Like spoke the ancient Romans: conculcarent rastris humanum est. Why can the perfect artwork never be complete? Because humans are not robots. A computer understands art perfectly. Just give it the input and a task, and all is clear. A person also reads art, maybe even better, or at least differently than the computer, but a person will never understand art. Not soon, at least. Humans ignore understanding art because no matter how much they would like to know, they want to believe even more. We have the fear of being machines, so we avoid stepping into the river, because the posthuman era scares the bodily fluids out of us. Instead we step on the rake and continue creating the same artwork, over and over and over again.

And this is how we collect data. But because our hard disks are soft, it takes a lot of time to gather enough info for making an innovation possible. Maybe after twenty thousand years or so the recipe of the perfect artwork is put together, then cooked, then everyone will see it, play it through, and with a sigh of contentment, accept the humanity after the human.

Knowledge should give power. Therefore a frequent theatregoer has more power than the one who seldom does it. Experience as knowledge constitute experience as event. If the visitor is proactive and seeks out opportunities to get more, then they most likely get, when there is something to get, and when there is an opportunity to seek. They must know that the things might not come to them, or that there are more things to look for apart from those that are obviously visible. This applies to seeking both in the processes of thought and in the space of the interactive artwork.

Unfortunately we, the hosts, fumble in the dark, hoping to absorb hints from the curves and bumps we sense. We don’t have the recipe of the perfect human, we don’t often understand ourselves – how can we create an artwork for someone at all? There is only one way to do it, always create the world’s best artwork. Do it like the world was about to end and you are writing its last will to the universe. Some of it will certainly not come to life. Some parts will fail. But you will get better at it. Each time you will be destroyed better and better, to be reborn with more power.

More and more you will understand who you are. Where you are, where you begin, where end. You know that others make you. You could be just you only if others had never existed and never would. But you want to be alone another way – on this side of the border. And on this side of the border you are not you, you only play yourself. You read your lines. You write your own lines. Then you read them. Then you write new ones. To live the world’s best artwork. The more you allow others to your border, the more clear you become. Your mask will stay on even without the rubber band. The closer you get to others, closer to the border, the more pronounced it becomes, the less you have to search for yourself.

But these are only my thoughts. And the thoughts of others who have inspired me to think this way. The thoughts of similar thinkers. I do not want to put words in your mouth, tell you how things are or should be. I do not want to be your leader. I just want to help. Sometimes people are like that – helpful. Life is better when people around you are happy.

We desire freedom and beauty but we don’t know how to achieve them. Work is not usually done with freedom and beauty in mind, freedom and beauty are the extra values one can buy with the money earned with work. Exchange values have poisoned the minds of people and the world is full of barricades of weariness. We develop speed and effectiveness but we close ourselves in. Technology that has given us abundance, has left us ungranted wishes. Our knowledge has made us cynical, our cunning, callous and stingy. More than machineity we need humanity, and more than humanity we need good humanity. Besides wits we need kindness and gentleness, to kindly give, but also gently take.

Facebook, Twitter, Instagram, hashtag have brought us closer to each other. They were created to enforce humanity, empower it, but for that they need the goodness of humans and brotherhood, to join us, not separate us. Technology carries my voice to billions right now, men, women and children everywhere, but they can’t hear me because I can’t hear or see them.

But I will not forfeit, because I have art. The ignorance of humans will end one day. Aloofness will disappear and the lazy will die, and the artwork I create, I will make again and again, and until the human is mortal, the artwork will never die.

Colleagues, humans, don’t surrender to yokel, don’t surrender to those who don’t understand you! Take control of them, change their lives, think as one, feel as one, evolve as one! Don’t become machines with machine hearts and machine minds! You are not machines. You are not cattle. You are people. You have freedom and beauty in you. You have the power to create machines, create freedom and beauty, to create happiness, and make this life an amazing voyage.

For the sake of art, use your powers! Let us unite! Let’s work together so that this world would be wonderful also for our descendants! We shall never be free unless we have created such a world, unless we have created an artwork we could enjoy not as authors but as the audience. Let’s fight for this artwork that overcomes individual differences, exchange values, remote presence and aloofness! Let’s fight for the world where we don’t have to fight anyone for anything ever again, and where happiness, that is achievable without the means needed to achieve it, will make us happy!

_________________________________________________________________

II osa:
Kokkuvõtlikult “Mõtteainesest”, kodumaahõngu-triloogiast, G9 loomekreedost, võimatute eesmärkidega manifestidest, erilisest ja tavalisest teatrist, libedatest nõlvadest, fantaasiast, Võrdsuse Teatrist, propagandast, rahast, teadmatusest, väikestest õnnestumistest, kõigest ja seega eimillestki.
Toim. Mänd 2015 – Draama 2015 eelraamat, 25-28

„Mõtteainest“ võib metafoorselt kujutada mitmeti, nagu paljusid muidki asju. Kui valida selleks kujundiks jõgi, siis sai „Mõtteaines“ alguse mitmest allikast ja ojast. Seda täitsid erinevad lisajõed ja see suubus kuhugi. See voolab praegugi.
Et ajas mitte liiga kaugele tagasi minna ja aegruumi või planeet Maa sünnist rääkida, kuigi ka need asjaolud antud teose olemuses äravõtmatult olulised on, siis võiks alustuseks valida selle hetke, mil olime juba „Heleainese“ etendustega ühele poole saanud ja Ivar Põllu tegi meile küsiva ettepaneku seoses meie võimalustega täita väike avauseke Tartu Uue Teatri talvise mängukava lumivalges naeratuses.
Milline võimalus! Aga kuidas seda väärikalt teostada?
Seoses sellega, et olime suvel teatrimajas viibimise ja töötamisega sealsed ruumid juba tühjaks imenud ja taaragi ära viinud, olime me nüüd keset eimillegimaad, käes tundmatu valuuta. Tundus kergem inspiratsiooni leida majast väljapoole jäävast.
Eriti agar tuletaja võib nüüd tuletada, et me ei suudagi ühte ja sama lava korduvalt kasutada. Et kohaspetsiifiline teos muudab lava kohaspetsiifilisele teatritegijale taaskasutuskõlbmatuks. Meil pole veel piisavalt kogemust, et seda kinnitada, aga lähteteksti omadustest ja selle lavale toomise eripäradest tõukuvad oletused liiguvad küll sinna suunda.
Me laienesime teatrimajast linna, et suurendada oma šansse inspiratsiooni leida. Olime küll juba valinud rahvuseepose ühe peatüki endale alusmatiks mõttejooga sooritamise puhuks, aga chakrad ei olnud veel mingis kindlas suunas avanenud ja kahte uut rauda tules hoida paistis põnevam kui ühte.
Kohatundlikkus, koha valik ja koha lavaksmuutmine on protsessid, mille erinevust G9 ja nii-öelda muu teatri vahel määratleda on üks paljudest diferentseerimise libedatest nõlvadest, kus pidepunkti annavad vaid juhuslikud faktid ja faktuaalsed juhused. Lavastaja peab näitlejatega proovi tehes ja teose õnnestumise nimel otsuseid langetades samamoodi kohast sõltuvalt mõtlema, koha võimalustest lähtuma ja samamoodi lahutama alusteksti metafoorid teose jaoks töömetafoorideks, kütuseks, läbimurdelisteks avastushetkedeks, nagu lahutasime meie „Lingvistilist metsa“ ja „Kalevipoega“ ilma lavastaja, näitlejate ja näidendita.
Võibolla on meie kohaspetsiifilisus nende omast sellevõrra isegi lihtsam, et me justkui eemaldume lavast või ehitame selle sinna, kus seda tavaliselt pole. Mõelda vaid, milline suur töö tuleb teha lavastajal, kui ta on mustmiljondat korda samas pagana teatrisaalis. Meie samal ajal trillutame kenasti kuskil tagatoas või hoopis Toomemäel ja puhkame kergelt saavutatud loorberitel.
Libeda nõlva tüüpi taandustega võib jõuda ka osalusteatri eristatavuse hääbumiseni – on ju inimese otsus pilet osta ja teatrisse minna kah teoses osalemine. Niisiis jääb üle vaid oma manifest mängule üles ehitada ja rõhutada, et G9 ootab ja loodab külalistelt kaasamängimist. Ei pea kartma, et lavale jooksmine või vahelehõikamine on ebaviisakas. Jah, me oleme küll esinejad, esitajad, aga see ei tähenda, et sina seepärast mitte-esineja pead olema.
See on unistus Võrdsuse Teatrist. Eks sel ole mujal maailmas vendi ja õdesid muude nimedega, loodud ja valmis unistatud muude interaktiivsusele orienteerunute poolt. Meie unistuste mudel vormus Ainese-triloogia lõpuks, “Mõtteainese” kaastekstide näol, isiklike läbielamiste ja soovide najal. Sai selgeks, et me ei taha lihtsalt esineda, vaid luua ümbrusi ja situatsioone, mis võimaldaks teistel meile esineda, olla teoses kõige tähtsamad.
Unistused kasvasid. Miks ei võiks teos inimest niimoodi endasse haarata, et algsed autorid saavad protsessist üldse eemalduda? Teos võiks kesta kuid, aasta, igal nädalavahetusel uued kogemused ja ülesanded, kuni lõpuks publik on end puhastanud publikuks olemise staatusest, kuni lõpuks lammutavad nad kuvaldade ja kirkadega neljanda seina, mille taga seisvas inimestegrupis tunnevad nad ära oma kunagise mina, publiku, ja hakkavad neile õpetama seda, mida nad ise on õppinud.
Sellest ka mure piletihinna üle. Kui paneme publiku õlgadele nii suure ülesande – enam publik mitte olla – siis miks peaksid nad meile maksma? Ilma nendeta poleks ju teost. Kui ühel õhtul kedagi ei tuleks, siis poleks meil midagi teha. See oleks nagu joogiklaasi ulatamine nähtamatule sõbrale. Klaas kukub maha ja puruneb. Vaja on kedagi, kes selle oma kätte võtaks. Kujuteldav kott ei seisa püsti. Vaja on päris kotti ja midagi seal sees, mis seda püsti hoiab. Vaatemäng ilma vaatajateta on ikka täpselt sama vaatemäng, osaluseta osalusteos on kurt-tumm-pime jalgrattur ratasteta jalgrattal.
See, et kutsume kellegi endaga mängima, aga küsime raha, viitaks justkui automaatselt asjaolule, et meil on midagi rohkem ja meie botased kuluvad ja meie pingutused mängu ülesseadmisel on rahaliselt tõlgendatavad. Eks mõni ostutšekk seda reaalsust ka meenutamas on, aga siiski tahaks loota, et teos on miski muu kui areen, kus publik saab näha, mis huvitavaid asju me nende raha eest ostnud oleme. Nad ei peaks võtma meid kui teenusepakkujaid, vast ainult siis, kui oleme eelnevalt teose piirides kokku leppinud, et see on meie roll ja neile jääb tarbija oma. Raha võim tarbimiskäitumisi esile kutsuda on tugev ja ideaalis tahaks selle kas või korrakski eemaldada. Külalised peaks tundma vabastust neist kütkeist, mis neil muidu elus on ja nägema piirituid võimalusi neis kütkeis, millega nad saavad end soovi korral teose sees siduda.
Aga see on püüdmatu ideaal ja maksimalismil on omad ohud. Äärmuslikke eesmärke pole tervislik pidevalt luua ja taga ajada. Kuid võib-olla on manifesti ülesanne olla väiksemate sihtide suur juht, üks selge ja konkreetne totaalne hullus, mis põhjendab teostatavusele taandatud alajaotused endast. Kui väike osagi sellest hullusest teoks saab, on juba hästi.
Üks põhjus, miks propaganda tundub imelik, on arvatavasti see, et ta üritab olla ajast ees, ajas ettepoole tuua seda, milleni ühiskond mingi arvu põlvkondade järel niikuinii jõuaks. See väide on küll ebaõiglane selliste nähtuste sissearvestamisel, mis on ebameeldivad (nagu genotsiid) või ellujäämise suhtes ebavajalikud (nagu futuristliku luule manifest), kuid kehtib, eriti tagantjärele hinnates, näiteks teadlikkusekampaaniate ja hoiatusloosungite puhul, mille mõistmine üksikisikule ehk kiirelt tuleks, aga inimkonnale tervikuna üsna pikkamööda kollektiivse aju sagarate vahele imbub.
Jutt on muidugi suhtelisest kiirusest. Võib juhtuda, et aastakümneid möödub, enne kui mõni inimene osalusteatriga kohaneb, vahest lihtsalt sunnist, kuna kõikjal ainult interaktiivseid teoseid tehaksegi. Aga hullustega kaasaminemine ja kaasategemine võiks olla vabatahtlik. Piiritus teoses publikust autoriks saamine peaks olema inimese enda teha. See on pikaajalise motivatsiooni teema ja kõigile pole püsivust kapaga antud. Suur eesmärk tuleb jaotada väiksemateks, muidu võib õnnestumist ootama jäädagi.
Teatud mõttes on ootus elusuuruse teose õnnestumise osas pisut pime rabelemine, sest tegelikult on see ülim teos juba olemas ja õitseb-õilmitseb pidevas toimimises, saavutanud kõikehaarava teatri eesmärgi, jätkates ka oma leidude kritiseerimist. See on elu ise, see on inimühiskond planeedil Maa.
Ega kõnekujund ‘elamise kunst’ pole tekkinud asjata. Kui juba kunstile on raske söögi ja peavarju kõrval põhjendatud kohta leida, eks te siis põhjendage elu ennast. Kui fekaali anumassevillimine tundub mõttetu, eks heitke korra pilk eksistentsile ja sõnastike ümberkirjutamise mühin muutub kõrvulukustavaks.
Kunst ja elu ei pea kunagi tingimata eristamatuteks saama, see mõte nende eristamatusest on vaid mõttemäng monotoonsuse vältimiseks. Olemasolev tööjaotus toimib, kunst ja elu inspireeruvad pidevalt teineteisest, inimese fantaasia lihtsalt heidab korraks pilgu sellele süsteemile ja kujutab korraks teistsugusena ette.
Kunst annab elulistele objektidele fantaasiakujud, pikendab jäsemeid, asendab päid, paaritab oksüümorone. Osalusteoses on fantaasiapiltidel võimalus inimeste vahel kehastuda, kõik imelik on lubatud ja seda kõigile olukorras viibijatele. Avastusrõõm omaenda fantaasia imekspandavatest võimetest on ihaldusväärne tulem.
Fantaasiatega on see mure ja rõõm, et nad moodustavad seletamatul kombel kuskil ajurakkude vahel ja nende ilmingud käegakatsutavas on vaid hädised varjud tegelikust värvisärast. Mis G9 liikmed ja muud autorid kogu maailmas tegevuses hoiab, on võimetus näha teise inimese pähe. Statistika põhjal tehtud üldistustele tuginedes tuterdame ikkagi iga uue teosega tundmatuses ja ettarvamatuses, sest see on põnev võimalus õppida. Kõik inimesed tahavad sooja ulualust ja süüa, aga nende mõtted on alati ainulaadsed. Pole teost, mis sobiks igal ajal kõigile. On ruumi arenguks, uuteks soovideks, uuteks ideedeks. Mõistatus teise peas toimuvast jääb alles, dünaamika säilib.
Mis siis on need väikesed kordaminekud, mis on osa G9 suurest plaanist luua maailma parim teos? Mis mõtestab Ainese-triloogia ja antud loomegrupi eksistentsi? Suusõnaline uudise levik, mis toob kohale need, kes on valmis panustama. Eduelamus muhelevatest roosadest põskedest ja tähelepanelikest laienenud pupillidest, kui panused resoneeruvad ja lisaväärtued ühtäkki lotovõitudena nagu vulkaanist potsatama hakkavad. Nauding sellest, et sai oma tegevuse nautimises olla koos vahetus läheduses viibijatega, kel olukorra vastu sarnased huvid, kuigi me kohtusime esimest ja vast ka viimast korda. See, et mõned tulid tagasi ja tulevad arvatavasti ka järgmistele teostele. Ettearvamatus.

_________

Shortly about ‘Mind-over Matter’, the homeland-inspired trilogy, G9’s creative credo, manifests with impossible goals, special and usual theatre, slippery slopes, fantasy, Theatre of Equality, propaganda, money, inhabiting the unknown, small successes, everything, and therefore nothing.

‘Mind-over Matter’ can be depicted metaphorically in countless ways, as can be many other things. But if the symbol is chosen to be that of a river, then it can be said that ‘Mind-over Matter’ started from multiple springs and streams. And it still continues to flow today.

As to not go too far back in time and talk about the origins of the timespace continuum or the planet Earth, even though these details are also inexorably important in constituting the nature of the artwork in discussion, we should for starters choose the moment where we had already finished performing ‘Light Matter’ and Ivar Põllu made us an inquiry-in-offer to fill a small opening in the snow white smile of the winter calendar of Tartu Uus Teater.

What an opportunity! But how to rise to the occasion of such elevated dignity?

Because we had already sucked dry the theatre building and also cashed in the empties, whilst dwelling and preparing and performing there during the summer, we had now been left in the middle of no land’s land, holding an unknown currency. It seemed easier to be inspired by something that was outside of the theatre, not within.

An especially zealous reader might now derive that we are unable to use one stage on more than one occasion. And that site-specific artwork makes a site un-reusable for a site-specific theatre creator. We don’t have enough experience to deny that, but the characteristics of the source text this time and its properties of stageability give reason to push assumptions to that direction, yes.

We expanded into the cityscape to increase our chances of finding inspiration. We had already chosen one chapter of the national epic as the yoga mat we conduct thought excercises on, but chakras hadn’t opened yet in a recognisable direction and thus holding many irons in the fire seemed a better solution.

Site-specificness, selection of the space and turning a place into a stage are processes that telling apart of which, in the comparison of G9 and other theatres, is one of the many slippery slopes of differentiation, where coincidential facts and factual coincidents are the only lighthouses. Any director must think site-specifically, when they work with actors and make decisions for the sake of the artwork’s success, they must build upon the possibilities of the space, and just like us, translate the metaphors of the source text into workable ones, into fuel, into breakthrough heureka moments, just like we analysed ‘Lingvistiline mets’ and ‘Kalevipoeg’ without directors, actors or play.

Maybe our site-specificness is even easier than their site-specificness, in the sense that we somewhat distance ourselves from the stage or build it in a place where it usually nonexists. Just think of the immense workload on a director, who is in the same bloody theatre space for the bloodieth time. We at the same time willy-nilly along in some off-space or a medieval hilltop, resting on our laurels which we have earned with tons of effort to spare.

With the slippery slope reductions we can also reach the point where distinguishing interactive theatre fades to oblivion – is it not the visitor’s decision to buy a ticket and go to a theatre not also participating? So we have the last resort to construct our manifest on the premise of play and playing, and emphasise that G9 expects from the visitors that they play along. You have no reason to fear that hopping onto the stage and interrupting with your own remarks could be really a sort of interruption. We are performers, that is true, but that doesn’t mean that you must not be one.

Such is the dream of the Theatre of Equality. Surely it has brothers and sisters in the world, with other names, created and dreamt up by others who are also interaction-oriented. Our model was formed by the time we had reached part III of the Matter trilogy, came to life in the texts accompanying ‘Mind-over Matter’, through living it, and lifted by our wishes. It became clear that we want not just to perform, but to create surroundings and situations that allow others to perform to us and let them be the most important people in the artwork.

The dreams grew and grew. Why not have the artwork encompass the visitor in such a way that the original authors can eventually leave the process? The performance could last for months, a year, have new experiences and excercises each weekend, until the audience has completely cleansed itself of the status of being an audience, until they jackhammer and mattock into dust the fourth wall, and in the group of people sitting behind it they recognise their former self, the audience, and then they start to teach those people what they have learnt themselves.

Therefore the concern about the ticket price as well. When we make the audience face such a huge task – not to be the audience – then why should they pay us? Without them, there would be no artwork. If one evening it so happens that nobody comes, then we have nothing to do. We’d have to pass a glass to a non-existent friend. The glass would drop and shatter. We need someone to take the glass. An imaginary bag won’t stand upright. You need a real bag and something in it, holding it up. A spectacle is still a spectacle even without spectators, but a participatory artwork without participants is like a blind-death-mute cyclist on a bicycle with no wheels.

The fact that we ask someone to play with us and also charge for it, suggests automatically that we have something more than them and our shoes wear and our efforts setting up the game are measurable in a currency. We might indeed have a shopping receipt or two to prove it, but we still hope that an artwork is something larger than just an arena where the audience can see what interesting things we have bought with their money. They shouldn’t see us as service providers unless we have all agreed so within the artwork’s borders, and agreed that providing is our role and consuming is theirs. Money can give life to consumerist activities very easily and ideally we’d like to eliminate that, even if only for a moment. The visitors should feel liberated from the bonds that they are tied with regularly, and see freedom in the bonds they are allowed to tie themselves with inside the artwork.

But that is an unreachable ideal, and maximalism has its perils. It is not healthy to set and pursue radical goals all the time. But maybe a manifest just has to be a leader for smaller goals, one clear and absolute madness, that gives meaning to the parts of itself that get reduced into doable things. Even if only a small part of the madness comes to life, it’s already great.

One possible way to explain why propaganda looks so peculiar, is that it tries to be ahead of time, bring forth in time what the society would reach anyway, after some generations. This claim unjustly excludes processes that are unpleasant (for example, a genocide) or unnecessary for survival (for example, the manifest of futurist poetry), but does include, especially when assessed retrospectively, awareness campaigns and warning slogans and such, understanding of which would come easy to an individual, but sink quite slowly between the crevaces of the collective brain of the human kind.

This speed is of course relative. It might take years for one person to adapt to interactive theatre, and maybe it happens because they are forced to cope, when there’s nothing else around but interactive works. But it should be voluntary, the decision to join a madness and play along. The transformation from being a spectator to being an author should be up to the persons themselves. It is a matter of long-term motivation, and not all have been gifted with loads of resilience. A big goal must be cut into smaller portions, otherwise the success might not arrive.

In a way the hope for a life-sized artwork is a blind struggle, because this ultimate piece already exists and flourishes in continuous operation, having achieved the goal of all-encompassing theatre, keeping up productive criticism of its findings. It is life itself. It is the human society on planet Earth.

The idiom ‘art of living’ hasn’t popped up from emptiness. If it seems hard to explain why art should have a spot beside shelter and food, try explainig life. If bottleing feces looks like a pointless thing to do, just give one look at existence, and the rumble of rewriting all dictionaries grows to blow the eardrums.
Art and life don’t have to become inseparable, such thought is just the mind’s food, to overcome monotony. The current way of things is effective, art and life inspire one another constantly, the human fantasy just takes a look at it and for a moment imagines something differently.

Art gives fantastic shapes to everyday objects, prolongs limbs, switches heads, couples oxymorons. In an interactive piece, the fantasy images can be embodied between people, everything weird is allowed, to everyone in the situation. The joy of discovering the amazing powers of one’s own fantasy, that is a desireable outcome.

There’s a problem and a perk to fantasies – they form mysteriously somewhere between the brain cells and the appearances of them in the touchable reality are but measly shadows of their actual sparkling gamut. What keeps the members of G9 and other authors around the world in action, is the impossibility to see into the head of another person. Based on generalisations that are based on statistics, we still fumble in the dark because it is a fine chance to learn. Everybody wants food and shelter, but their thoughts are always unique. There is no artwork that suits everyone everywhere all the time. There is space for development and new ideas. The mystery of what’s going on in the other’s mind remains, the world stays dynamic.

So what are these small victories that are parts of the big plan of G9 to create the world’s best artwork? What gives sense to the Matter trilogy and the existence of our group? Word-of-mouth dispersion of corrsepondence, which lures in those who are willing to contribute. The feeling of achievement, when cheeks glow reddish and pupils dilate attentively and contributions synchronise and extra values start popping like lotto wins from a volcano. Enjoyment of having had the chance to enjoy what we do, intimately close to those who have similar interests to ours, even if we met for the first and maybe the last time. The fact that some returned, and will probably return on the occasion of new pieces. Unpredictability.

_________

III osa:
EESSÕNA
Neque porro quisquam est, qui dolorem ipsum quia dolor sit amet, consectetur, adipisci velit, sed quia non numquam eius modi tempora incidunt ut labore et dolore magnam aliquam quaerat voluptatem.
LTÜ G9 & Griin 2016 – ‘Ooteaeg’, 27-6

/…/ Osalusteater on ohtlik mäng. Ma ei ütle seda tooniga, et muud mängud oleksid kuidagi lihtsamad, räägin vaid isiklikest kogemustest, mille olen saanud publiku osalust tähtsustavate stseenide loomisel ja läbiviimisel. Minu isiklik nauding stseenist sõltub publiku panusest, nende mängulustist, tabude murdmise valmidusest, etteantusele vastuastumisest ja sellega tasakaalus olevast reeglitejärgimisest; iseleiutamise rõõmust, mis peab lugu mängu süsteemi poolt pakutavast vabadusest. Minu saadud nauding käivitab stseeni, lisab sellesse päästikuid väljaöeldud sõnade ja tehtud tegude näol, millega sündmuses viibijaid toimuvale keskenduma panna. Ilmne muna ja kana paradoks, perpetuum mobile. Kui külalised on vaiksed ja tagasihoidlikud, teen ise rohkem, räägin rohkem. Võibolla lahkuvad nad stseenist nii, et ma polegi kordagi tundnud nende sütitunud olekut.

See on lubatud ja osati isegi ainuvõimalik sõltuvusvastuolu. Lava ja saal asuvad niivõrd väikses ruumis koos, et vähe jääb varjatuks. Minu osalus sõltub nende omast ja vastupidi, minu madalama energiaga õhtu põrkab neilt tagasi ja saan sellega valusa matsu makku.

/…/ Enda kaitseks võin ma öelda, et maailm peab olema tasakaalus ja eks ta on ka. Iga sõbra kohta on kuskil vaenlane ja igale präänikule leidub vastav piits. Ma olen ise palju olnud teoste kogejaks, mille puhul minuni jõuab ainult otsing, aga et mida ja miks otsiti või mida leiti ja öeldi, mitte. Niisiis vastan ma maailmale samaga, julgelt. Kusagil on alati kellegi jaoks paljuütlevaid sündmusi ja mittekordaminevaid kah. Ma ei usu, et minu pisike tühjusehetk kuidagi maailma mõttetusekuristikku lükkaks. Ma ei väida, et ma võin teosena turule tuua täielikku jama ja õlad rahulolevalt puhtaks kehitada. Võin ainult siis, kui minu eesmärk on ikkagi luua mitte-jama. St. võin jama luua, aga mitte õlgu kehitada. Õlakehitajad jamaloojad tuleks parajaks ajaks külma sõimurahe alla ajada. Minu ükskõiksus, nagu te seda võibolla nimetate, vabandage väga, on tegelikult paratamatusega leppimine, aga seejuures ikkagi maksimalistiks jäämine. Ma olen leppinud sellega, et ma ei saa (alati) luua maailma parimat teost ja kõigile meeldida, aga ma üritan siiski. Muidugi on kosmilises plaanis kõik mõttetu ja ükskõik mis võib tähendada ükskõik mida muud, aga mina näen selles võimalust, ehitusmaterjale, vaba krunti, uut hubast kodu.

Vahemärkusena millegi üheselt tähendusliku saavutamise ülima keerukuse kohta, lihtsalt, et seda väidet natuke lahti seletada lavastuse ‘Ooteaeg’ kontekstis, mainiksin lühidalt ühe potentsiaalse reklaamvideo avaldamise ümber tekkinud poleemikat. Video jäigi tähenduslikkuses kokkuleppele mittejõudmise tõttu avaldamata ja see fakt on minu arvates üsna ilmekas näide nii ‘Ooteaja’ kui ka ‘Ajaproovi’ loomisel esile tõusnud otsustusraskuste rohkusest.

Lõpuks tundus kõik tähenduslik. Ühed mõtted võtsid teistest tuld ja ideed põrkasid inimeste vahel ringi, seosed ja märgid paljunesid eksponentsiaalse kiirusega. Muidu on see puhas õnnitsus, kunst niimoodi töötabki ja looming üldiselt samuti. Lausa terve ühiskond. Ühiskonnas on meil otsustamatuse raviks enamushääletus. Vähemus muidugi kannatab enamuse otsuse tõttu. Loomingulise otsuse juures aga on igaüks eriti selgelt oma isikliku vähemuse ainuliige.
Videoskandaal peegeldub ka ühe ‘Ooteaja’ stseeni, ühislaulmise juures tekkinud kõik-on-tähenduslik-dilemmades. Stseenis kogunevad kõik külalised ja ka kõik läbiviijad, seega peaks laul, mida lauldakse, kõigile meeldima. Ega me ei leidnudki lõpuks seda lugu, nagu me ei avaldanud ka videot.

Kõnealuse video salvestasime kolmekesi, mina ja veel kaks G9 liiget, ühel hilisõhtul pärast seda, kui olime vabrikus lindistanud ‘Ooteaja’ raadioreklaami ja väljudes nägime eemal põlevat hoonet, rohkelt vilkureid. Nii saigi juba olemasolev tekst leekide taustal sisse loetud. Tundus lihtsalt, et küsimus ‘kes meist on järgmine aja ohver?’ on piisavalt tugevas seoses nähtavaga. Seosed aga, nagu ilmnes hiljem, alles kogunesid ukse taga.

Vao külas lahvatas leek ja sellega koos ka ‘Ooteaja’ Facebooki töögrupis. Tundus sobiv hetk video avaldada, aga küsimus üldse millegi avaldamise vajalikkusest sai tähtsamaks kui ajakohasuse lainel märgatukssaamisele liuglemine.
Inimesed ei oleks pruukinud aru saada, et me ühendame kaks põlengut aja ohvriks olemise väljendiga, naerdes ühest silmast ja nuttes teisega. Reklaami kaasajastamine kellegi teise tragöödiaga oleks äkki olnud hingetu kasuahnus. Aga tragöödiat ju ei juhtunud. Oli tragöödia potentsiaal. Video polekski eriti reklaam olnud enam, pigem omaette teos, mis kasutanuks ära tolle hetke tähenduslikkusi, elanud nüüdses, julenud võtta kõik või mittemidagi. Tragöödiate lainel on surfatud suurimate edulugudeni. Kui öelduks, et meie süütasime Vao maja, veelgi parem. Elu käib! Me ei tee seda kasu pärast, me lihtsalt hoiame stetoskoopi õige koha peal. Mis kasu me ikka ihkame? Raha see ju pole. Võibolla lihtsalt väike noogutus neilt, kes pakutud seoseid mõistnuks.

Aga mis seoseid ometi? Milliseid neist kõigist võimalikest? Kas me oleme pagulased või püromaanid? Kohvipaksult ennustajad? Päevakajalised kiirreageerijad? Põlengut lähedalt kogeda on võimas. Nagu Mikita ütles, panevad eestlased alati midagi põlema, kui neile midagi ei meeldi või siis, kui on suuresti pidutseda vaja. Oleme hingelt püromantikud. Aga tule juures olemine on midagi hoopis muud, kui mobiiliekraanilt vaatamine. Samas on tähenduse teke ja selle edastamine ikkagi intellektuaalsed tegevused. Niikuinii ei pruugi videot näha ükski neist inimestest, kes kummagi põlengu juures olid, kõik kogemused on võõrandatud. Info võimalikke tarbijaid on vähe, info ise teavitab vaid sellest, et meie lõime mingisuguse tähenduse kahe juhtumise vahel, midagi muud olulist ju lisaks ei juhtunud. Avaldamine olnuks terav pirn, aga tähenduste õhkõrnus, mis siseringiski hämarusega kulme kortsu tõmbas, ei andnud alust toda mängu siiski käima lükata.

Sellest tekib kurikuulus ‘lappamaminek’ nii loomerühmituses kui ühiskonnas üldse – igaüks lükkab oma mängu käima, aga kollektiivse mängu jaoks tuleb loomevabadust piirama asuda. On vahe, kas piiramine tehakse esimese asjana või alles siis, kui tähendustevoolu seest mõni idee paljudele meeldima hakkab ja selle arendamisele spetsialiseerutakse.
‘Maailma parima teose’ ja ‘võrdsuse teatri’ kreedoga sai ju ometi tõstatatud eesmärk, et kogu maailm meie teosega kaasa mängiks. Aga maailm toob meie algatatud mängu kaasa ka omad tähendused ja lõpuks saab neid väga palju. Kõik on tähenduslik. Ja iga tähenduse kohta on arvamusi. Ja arvamuste tähenduslikkuse kohta on arvamusi, mis võivad samuti olla tähenduslikud. Kui puhtratsionaalselt ja -praktiliselt võtta, siis pole üldse millelgi mõtet, sest et kõigel on mõte. Lihtsalt arutamise küsimus. Seepärast on meil ka selline üritus nagu Arvamusfestival. Asjad on vaja läbi arutada. Tuleb kaalukausile panna poolt- ja vastuargumendid, leida küsimustele vastuseid. Juhusliku suva ajel tegutsemine võib olla palju hukatuslikum, kui lõputu arutelu ja tegutsemise edasilükkumine. Meil pole Asjaliku Kohe Ärategemise Festivali. Talgupäevad ei loe. Ma tahaks näha, kuidas järgmisel Teeme Äral kuue tunniga EKA maja probleem lõplikult lahendatakse. See on muidugi võimalik, tuleb lihtsalt õigesti läbi mõelda, hästi arutada. Tähendused läbi mõelda.

Ma pole veel loobunud eelarvamusest, et kaasaegse kunsti näitused jätavad mind enamasti külmaks. Ma ei jõua kõigi kunstnikega arutleda selle üle, mida nad on mõelnud. Ma annan neile au (pigem küll universumi direktoritele), et nad pole piiranud inimeste vabadust mõelda millest iganes mida iganes. Kusagil siseringides arutletakse millegi üle ja ma ei tea kunagi, mis osa minuni jõudnu sellest moodustab või mis on minuni jõudnu või kas on jõudnud või mis on mis. See ongi kõige ilusam – kusagil on midagi kõigi jaoks. Vähemalt ei ole kõikjal tühi igavik. Hoopis lappab. Pole mingit vahet, kas see video avaldada või mitte, oluline on, et ta on ja on see, mis ta on, andes meile seda, mida iganes ta meile annab, kui annab.

Teatud mõttes ei olegi võimalik seda videot avaldada, sest enda arvamuse pealesundimine ei rakendu siin mitte ainult video autorilt ülejäänud loomekollektiivile, vaid loojatelt tervele maailmale. Oleks tegu minu tehtud videoga, kus räägin mina, Eugen J Isotamm, oma teosest, mille tegin mina ja kus olen ainult mina, plaaniga panna see video ainult enda lehele, mida haldan mina, siis see juba oleks seal. Ma oleksin inspireerunud videoga kaasnevate seoste tähenduslikkusest ja hetke impulsi ajel, ilmse rahulolu ja põnevusega jaganud kõigile oma rahulolu ja põnevust.

20. sajandil avastasid universumi direktorid (pigem pöörasid enda kasuks) selle, et inimesel on tagataskus palju impulsiivsust ja et tegelikult ratsionaliseerime üsna väikest osa enda otsustest. Eugen J on üksi ja seega vaba, ta võib olla loom, kui tahab. Ja teised võivad tema video postitamise põhjustest aru saada, aga võivad ka mitte. Eugen teab, et seal kusagil võib väga väikese, aga siiski eksisteeriva tõenäosusega olla keegi, kes tema rahulolu ja põnevust mingil teadmata määral jagab, kuid tal pole sellest tõendeid, vahendeid selle isiku leidmiseks, temani jõudmiseks. Ja tegelikult pole vajagi.

Tema tegu on tema isikliku vabaduse tõestus. Kui ta on aga loomerühmituse liige, siis ei saa ta põlenguvideot postitada oma impulsside ajel. On vaja üldist nõusolekut. Impulsid peavad sünkroniseeruma. See aga ei ole võimalik, sest kollektiiv on ainult nii vaba, kui on tema kõige vabam liige, aga kollektiivi kõige vabam liige on ainult terve kollektiiv. Isiklikud impulsid pealegi ei ole sünkroniseeritavad. Kellegi teise jaoks võib sinu ükskõik mis olla ükskõik mis muu.

Khaleb tuleb meelde, Khaleb ‘Mõtteainese’ raamatust, kes oli materialiseerunud üksikule saarele. Kui Khaleb oleks metoodilise filosoofilise mõtteviisiga, siis jõuaks ta üsna pea arusaamisele, et kusagil peab olema veel Khalebeid. Puid on saarel mitu, kive on mitu, järelikult peab ka Khalebeid olema mitu. Sel saarel pole, seega on kusagil mujal. Siin pole nad võibolla seepärast, et nad pole veel sellele mõttele tulnud, millele tema tuli. Kuidas kiirendada teiste Khalebite vastavaid mõtteprotsesse? Millegi ebatavalisega. Khaleb ise tahaks tõestust, et tal on põhjust otsima minna, seega peaks ka tema tekitama märke teistele, et neid mõistetakse. Ta vaatab looduse mustreid enda ümber ja hakkab looma märke, mis sellest erinevad. Ta seob okstest kokku ringe ja ruute ja kolmnurki ja tähti ja svastikaid, sest neid nähes saab ju iga Khaleb aru, et puu otsas selliseid oksi pole, seega peab olema miski, mis need oksad on muutnud. Nii hakkavad teised Khalebid kah otsima ja nad kõik kohtuvad.

Paraku praktikas see kõik nii lihtne ei ole. Khaleb on nagu inimkond planeedil Maa, suurepäraselt jalgadelpüsiva teooriaga mujal universumis ülitõenäoliselt leiduvast arukast elust, keda ta veel kohanud pole. Kuid ta on teinud vea, arvates, et tema loodud märgid on tähenduslikud või samamoodi seostatavad kellelegi teisele, olgu nad siis seal väljas kusagil või mitte. Teised Khalebid võivad merest randa uhutud okstekujundeid nähes tulla järeldusele, et kusagil on puud, millel on sellised oksad. Kui neil tuleb mõte, et läheks sinna kuhugi ja nad kohtuvad otsinguil Khalebiga, siis on selles mõttes Khalebi missioon korda läinud, et tema teooria teistest osutus praktikaks ja nad ka kohtusid selle tõestuseks. Teisalt ei vähenda see kohtumine tõsiasja kaalu, et tema arusaam märkidest ja nende tähendustest oli viisakalt öeldes ei sittagi väärt. Aga – teised juhuslikult tulid ikkagi tema juurde ja tal on nüüd ju võimalus rääkida teiste Khalebitega ja märkide tähenduses kokkuleppele saada – voilà!
Kogu maailm on hakanud meiega kaasa mängima, aga võibolla ainult meie jaoks. Kui avaldame oma märkused ja tähelepanekud oma peas tekkinud seostest, siis ainuke lootus neid ka teistele seostatavaks teha on paigutada need konteksti ja kasutada jõulist retoorikat. Põlevad majad ja aja ohvrid seda olid. Tol hetkel. Nagu öeldakse: nüüd ja praegu, siin ja kohe. Jõuliste kujunditega oma arvamuse pealesurumise asemel ja müra juurdetekitamise vältimiseks peaks meid ja mitte-meid seoste osas kokkuleppele jõudmise jaoks koosolekule kutsuma. Enne igasugu ilmutamisi ja etendamisi peaks ühiskonnaga kokkuleppele jõudma, et kas ikka on vaja avaldada.

Aga nagu kraaksub tõestuse tuvi me pihus ja röhatab ilmselgsus katusel, võib ükskõik mis olla ükskõik mis muu. Loomulikult võiksime me olla oma sõnadega ettevaatlikud, aga kusagil läheb ikkagi piir ja lõpuks tõuseb ikkagi keegi arvamusfestivalil püsti ja teeb midagi ära, sest ta ei jaksa enam oodata, millal tähendustes kokkuleppele jõutakse. Garantiid, et tema tegu globaalsele õnnele kaasa aitab, loomulikult pole.

Kui oleksime video üles pannud, siis õige oleks olnud seda teha koos küsimusega, mitte seisukohaga. Kui paneme teose turule koos sooviga teistelt kuulda, mida see nende jaoks tähendab, siis oleme ausad poisid, olgu teos kas või jama. Kui laeme üles või ütleme või etendame lihtsalt niisama, siis see on seisukohavõtt, et me arvasime, et võib juhtuda, et kusagil keegi seostab seda või mingitel tingimustel on nõus proovima seostada millegi sellele umbkaudu sarnasega, millega meie või vähemalt üks meist seda seostab, see aga on end osavalt maskeerinud õlakehitus.

Tulenevalt peaksime ajas tagasi minema ja mitte reklaamima oma teost ‘Ooteaeg’, vaid küsima kõigepealt kõigi eestlaste käest, kas nad tahaks midagi sellist üldse mängukavades näha. Vastasel juhul teeme seda, mida meile meeldib, aga lisaks ka tüütame inimesi reklaamiga, mis sugugi tore pole.

Kui globaalse õnne tingimus on, et kõik saavad teha seda, mida tahavad, ilma et see kedagi kahjustaks, siis mida teha minuga, kui ma olen üks neist mõndadest inimestest, kes ei otsi midagi loogilist, keda ei saa ära osta või mõistusele kutsuda, üks neist, kes lihtsalt tahavad vaadata maailma põlemas? Kuidagi peaks siis olema asendus, mis mulle sama õnne tekitab. Kui ma aga ei taha asendust, vaid ikkagi põlemist? Võibolla siis virtuaalse reaalsuse kaudu edastatud põlemine? Aga ma ei taha ka seda, ma tahan päris põlemist? Olgu, siis põletatakse, aga keegi viga ei saa ja kellegi tegelik vara ei hävi. Aga kui ma ei rahuldu sellega, sest see pole ikkagi päris päris?

Küsimus on seega eesmärkides. Kui Khalebi eesmärk oli kohtuda teiste Khalebitega, siis ta õnnestus. Aga ta ei õnnestunud selle pärast, miks ta arvas, et ta õnnestus. Tema eesmärk luua sümbol, mis viitaks tema olemasolule, ei täitunud. Eesmärk luua tähendusi õnnestus, oma isiklike seoste edasiandmise oma mitte. Selles mõttes on Khaleb sarnane Eugeniga, et nad mõlemad paiskasid ilmaruumi tähendusi, kuid erinevalt Khalebist ei eelda Eugen, et tema sõnum on ühene. Ta on selleks liiga kaua inimtsivilisatsioonis viibinud, selle tähenduslikkustest läbi imbunud. Avalikkus, kuhu ta oma sõnumi paiskab, ei hooli või ei tea tema sõnumist põrmugi, sest nemad samuti on juba pikka aega inimtsivilisatsioonis viibinud, tüdinuna sõnumitest, nende omavahelistest seostest ja tähenduslikkusest.

Kui meie eesmärgiks on enda tähelepanekuid selle video tähenduslikkusest tsivilisatsiooniga jagada, siis ei saa see täituda, sest ‘meie’ tähendust ei ole olemas. On minu, tema, nende erinevad arvamused, seosed, lummused, kahtlused.
Siit tuleneb ka varjendi ühislaulu ainuvõimalik lahendus, mis jäi lõpuks siiski vaid teoreetiliseks ettepanekuks – igaühel on oma laul, mida ta tahab laulda, samas ei tohi häirida temapoolne selle laulu laulmine kedagi teist, seega peame esmalt publikuga arutama, kas nad üldse tahavad laulda, kes neist tahab laulda, mida tahab laulda. Ja enne seda peame arutama, kas ja mis tingimustel nad tahavad meie teosesse tulla. Selline on totaalne vabadus.

Video avaldamise arutelu muutus tasapikku arutelu raamatu peatükina avaldamise aruteluks, sest mulle tundus, et see sobituks raamatu üldise mõttega – avalikustada teosega kaasnevaid mõtteid ja nõnda eemale peletada salapärasuse negatiivseid kaasmõjusid, aga vastasleer moodustus arvamusest, et väideldud sai ikkagi video kohta, mitte eesmärgiga väitlus raamatusse saada.

Eks pesusahtlite lahtitõmbamisega tuleb ka samapalju küsimusi esile kui vastuseid, aga võibolla pole loogika mitte aluspesus, vaid selles, et kõik kannavad aluspesu. Aga mitte peas. Kui sul on julgust ja oskust sõnastada ja edastada seda, mis toimub su trussikute all peituvas kolbas, anda edasi piisavalt palju seoseid, et need oleksid kui konksud, mille taha potentsiaalsed kaasamõtlejad ja kiitjad saaksid haakuda, siis oled sa ühtlasi nii hingesuguluse kui eduka ärimudeli teel. Kunst tänapäeva maailmas võiks ju selle kesktee leida.

_________

PRESCRIPT
Nor again is there anyone who loves or pursues or desires to obtain pain of itself, because it is pain, but because occasionally circumstances occur in which toil and pain can procure him some great pleasure.
From the 2016 book ‘Ooteaeg’, pages 27-6 (excerpts)

Participatory theatre is a dangerous game. I’m not implying here that other games were somehow easier, I’m just sharing my personal experiences that I have gained through creating and performing encounters that emphasise audience participation. My individual pleasure felt during an act depends on what the audience gives back, how much they enjoy playing along, how ready they are to break taboos, how willing to confront the given and how willing to give in to the rules, how much they enjoy invention in the system that allows it. The pleasure I feel ignites the engine of the act, adds triggers to it I can say or form, which steer the participants of the event towards concentration. An apparent egg and chicken perpetuum mobile here. When the visitors are more quiet and reserved, I have to do and say more myself. They might leave the act not having felt any spark light up inside them.

That is also allowed, it’s even the one and only possibility in this mutual dependency. The stage and the seats are compressed and joined in such a small area that very little remains hidden. My participation relies on theirs and vice versa, my low-energy feeling bounces back from their surface and I get painfully punched in the gut by it.

A possible apology I can scrape together is that the world should be in balance, and well, it sort of is. For every friend there is a foe somewhere and a suiting whip can be found for each donut. Many times have I witnessed artworks that eminate only the search, but I can’t tell what was searched for and why, nor what was found or said. That is why I do the same to the world, with exeptional bravado. There are always artworks that say so much to someone, and always those that leave someone shrugging, somewhere. I am convinced that a little moment of emptiness I create would not push the world into a ravine of nonsense. That doesn’t mean I like to bring utter crap to the market and shrug it off, pleased with myself. I can, only when I’m still trying to create non-crap. It means I am allowed to create crap, but not shrug it off. Those who create crap and shrug doing, should be exposed to a hail of cold vituperation for a pretty long period of time. My apathy should be an acceptance of inevitability, while still keeping a maximalist behaviour. I have accepted that I cannot (always) create the world’s best artwork and be admired by all, but I will sure keep on trying. Of course, on cosmic scale, everything is nonsense and anything can mean something else, but I take it as an oppotunity, building material, a free lot, a new cosy home.

As a sidenote addressing the hardship of creating something universally meaningful, I would shortly mention the debate surrounding a potential video advertisement and the publishing of it. In the end, it was not uploaded, because an ageerment about the meaningfulnesses was not reached.

Everything seemed meaningful. Thoughts caught fire from others, jumped from person to person, connections and signs reproduced in an exponential upshift. Usually this is a blessing, art works like that, creation in general. Or even, the whole human society. In this civilisation, we have the major vote to overcome indecisiveness. The minority of course suffers. But at the doorstep of an art decision every single one of us is clearly the opressed few of their own individual person.

The scandal of the video is reflected in the dilemmas of everything-is-meaningful of another part of ‘Waiting time’, the group singing scene. In this act, all the pre-makers and post-makers gather to one spot and sing, so the song should be something they all like. In the end, no such song was found, just like the reason to publish the video was not.

The video in question was recorded by three people including me and two other members of G9. It was late one night, right after we had recorded the radio ad for ‘Waiting time’ in the factory, and exiting the building we saw another building in the distance burning, surrounded by fire trucks. So we repeated the lilnes of the ad in front of the burning building. It just seemed that the quiestion, ‘who is the next victim of time?’ was strongly connected to what was happening. Other connections, as it became clear later, were only just piling up behind proverbial doors.

In the village of Vao, a fire in the refugee centre building. Another fire, in the production FB group of ‘Waiting time’. Now seemed like a meaningful time to upload the video, but the question whether anyone should ever upload anything at all became more important than getting noticed just by riding on the wave of nowness.

People might have not understood that we were joining these two fires by the expression of being a victim of time, doing so with one eye laughing and the other in tears. Contemporising the ad in the context of someone else’s tragedy might have seemed like soulless greed. But no tragedy ever took place. Only a potential of a tragedy was there. The video would not have been just an ad, it would have become an artwork on its own exploiting the meaningfulnesses of this moment in time, would have lived in the now, would have been brave to take everything or forfeit all. People have surfed to greatest successes on the waves of tragedies. If someone would have accused us of setting fire to the house in Vao, the better. Life! We are not doing this because of greed, we are just holding the stetoscope on the throbbing spot. What can we gain here? Not money, certainly. Maybe just a little nod from those who understand the connections we are offering.

But what connections are these? Which ones of all the possible connections? Are we refugees or pyromaniacs? Fortune tellers looking at the coffe grounds? Newsflashers of the most current? Being near to a fire is a powerful experience. Like Mikita said, Estonians always set something on fire when they’re either angry or festive. We’re pyromantic. But being by the fire is not seeing it on your smartphone screen. The birth of a meaning and communicating it are intellectual activities. It is possible that none of the people who stood next to one of the two fires in question, sees the video. All experences are alienated. Probable consumers of the info are a few, and the info only informs that we created a connection between the two events. Nothing additional that would be important never happened. To publish would have been a witty joke, but the subtle subtlety, that made even those who would have been the publishers, askew their eyebrows in the face of something so artsily obscure, did not allow this game to be played.

This is how the infamous ‘flipping’ takes place in a creator’s group or the society – an unrestricted flow of creative freedom, everyone plays their own game. But in order to play a collective game, creative freedom must be restricted. There is a difference between restricting beforehand, and restricting only when an idea floats up in the stream of meanings, gets the majority’s attention, and is specialised on.

With the credos of ‘the world’s best artwork’ and ‘the theatre of equality’, a goal was set to invite everything and all to play along with the artwork. But everything and all bring with them their own meanings to the game we started, and so there will be a lot of meanings. Everything is meaningful. And for every meaning there is an opinion. And opinions about the meaningfulness of opinions exist that can also be meaningful. From a solely rational and practical viewpoint nothing has a meaning, because everything does. It’s just a matter of debate. That’s why we have such an event like Arvamusfestival, a festival of opinions. Things need to be discussed. Both the pro and the contra need to be weighed, questions must be answered. Acting upon a random whim can be more deadly than endless discussion and postponing action. We do not have a Festival of Getting It Done Efficiently.

I still haven’t given up my prejudice of being unaffected by many contemporary art exhibitions. I don’t have the energy to discuss with every artist about what they meant with their work. I salute them, or rather the directors of the universe, for they haven’t limited the audience’s possibility to think of whatever things whatever they want. Somewhere in the closed circles something is discussed and I can never know what part of it reaches me or what the part that reached me is or whether it has reached me or what is what. That’s the beauty of it – there’s something for everyone. At least there’s no empty eternity everywhere. No, it’s flipping. There’s no point in uploading the video, more important is its being, and its being what it is, and it giving us what it gives, if anything.

In a sense, there’s no point in publishing this video, because by doing so, not only does the creator of the video force their opinion on the rest of the creative group, but also does the creative group coerce the whole world into taking their opinion. Had it been a video made only by me, where I, Eugen J Isotamm speak about my artwork that I made on my own and where I only depict myself, with a plan to upload this video to my personal page administrated by me only – then it would already be there. I would have been isnpired by the meaningfulness of the connections it offers and shared my contetment and excitement with you.

In the 20th century the directors of the universe discovered, or, rather turned into their favour, the fact that humans are quite impulsive and actually rationalise a very slender percentage of their decisions. Eugen J is alone and therefore free, he can be an animal if he so desires. And others can understand why he posted a video or they can as well not understand it. Eugen knows that there might be someone out there, who shares his contentment and excitement, there is a faint chance, but he has no evidence of it nor means to find this someone and get to them. And the latter is actually unnecessary.
His action is a representation of his personal freedom. When he is a member of a creative group, he can not post a video just due to his personal whim. A general agreement is needed. Impulses must synchronise. That, absolutely, is not possible, because a collective is only as free as is its most free member, but the most free member of the collective is the entire collective. Personal impulses are not synchronisable. For someone else my something can always be something else.

This brings back Khaleb, from the book ‘Mind-over-matter’, where Khaleb had materialised on a remote island. If Khaleb possessed a methodological philosophical mind he would quite quickly realise that there has to be more Khalebs somewhere else. There are multiple instances of a tree on the island, many of a rock, thus there has to be more than one Khaleb. They’re not here, so they are somewhere else. Maybe they’re not here yet, because they have not yet reached the conclusion he has. How to speed up such thought processes of other Khalebs? With something out of the ordinary. Khaleb himself would like to see evidence of there being any reason to go out and search, and that means he has to create signs for others, tell them they are understood. He looks around and takes note of the patterns of the nature, and starts to create patterns that differ from it. He ties circles and triangles and squares from branches, stars and swastikas, because when any Khaleb should see such a thing, any Khaleb understands trees do not bear these kind of branches, so there must be some other thing that has changed the branches. After that, the other Khalebs will start searching and so all the Khalebs will meet.

Sadly, the real world does not operate so smoothly. In the real world, Khaleb is like the human race on planet Earth, clinging to a perfectly sustainable theory, one which says that intelligent life might very probably exist elsewhere in the universe, but the meeting just hasn’t taken place yet. Khaleb has made a mistake believing that the signs he created are meaningful, equally decodable for anyone else, may they be out there or not. Other Khalebs might see his intricate branch formations washed up on the shore and conclude somewhere out there trees exist that have these kind of branches. If they come up with the idea that they should go to the origin of such trees, and during their voyage they meet Khaleb, then Khaleb has succeeded in the sense that his theory of existence of others has become reality and they have all met as proof of it. On the other hand such meeting does not diminish the importance of the fact that his sense of signs and the meanings of signs was, politely put, worth shit. But – others still did come to him and now he has the chance to talk to other Khalebs and agree on the meanings of things. Voilà!

The whole world has begun to play along, but maybe only for us. When we publish our personal notes and show connections that have formed in our heads, then the only way to make those notes connect also with others is to surround them with appropriate context and use aggressive rhetoric. Burning buildings and victims of time was just that. In that moment. Like they say, now and immediately, here and instantly. Instead of using aggressive metaphors to force our opinion onto others, thus creating more noise, us and not-us should be gathering in a meeting in order to discuss meanings and connections. Before all sorts of publications and performing take place, an agreement must be reached with the society whether anything should be published at all.

But as the pigeon of proof croaks in our palm and belches the obvious on the gable, anything can be anything else. Of course we could be careful with what we say, but a limit must still be somewhere. In the end, during the festival of opinions, someone shall eventually stand up and take action, because they can no longer wait for the agreement about meanings. Alas, there is no guarantee that their action improves the amount of global happiness.

Had we uploaded the video, we should have done it whilst adding a question to it, not a statement. When we place an artwork on the market with our honest wish to know others’ opinions about it, then we are squeaky clean, even if our artwork is dull. But when we upload or say or perform just because, then we’ve just announced that we thought there is a chance of someone connecting or being ready to connect on some terms, our preposition with something broadly similar to what we or at least one of us connects it to – this, sadly, is a well-disguised shrug.

Therefore we should go back in time and not advertise our artwork called ‘Waiting time’, but instead ask beforehand from all Estonians whether they would like to see something like this in the playbills at all. By failing to ask them we just do what we like and bore them with advertising, and that is just not nice.

When the foundation of global happiness is the individual freedom to do what they want without hurting others, then what should be the plan for me if I am one of those people who aren’t looking for anything logical, who can’t be bought, bullied, reasoned, or negotiated with, one of those who just want to watch the world burn? There should be a replacement source of happiness that creates the same amount of happiness for me. But if I am not happy with the replacement, I still want something to burn? Well then, maybe virtually mediated burning would do. But I don’t even want that, I want to stand by the fire. Okay then, let’s say that the burning takes place, but nobody is hurt and nobody’s property will be damaged. But when I am still not really happy with it, because this is not really real?

The point is, it is a matter of intentions. If Khaleb’s intention was to meet other Khalebs, he succeeded. But he didn’t succeed for the reasons he thought he did. His intention to create a symbol that would refer to his existence, did not bear fruit. His intention to create meanings did, but the aim to convey his personal thought connections did not. In this way Khaleb is like Eugen, they both released meanings to the open space, but, unlike Khaleb, Eugen does not presume his message has a unique singular meaning. He has been amongst human civilization too long for that, he has been soaked by the meaningfulnesses in the society. The public at large does not care or know about his message, because they too have been amongst human civilization for too long, grown weary of messages, their connections and meaningfulnesses.

Should our aim be to share our notes about the meaningfulnesses of the video with the rest of the civilization, then our dreams can not become true, because ‘our’ meaning does not exist. There’s my, her, their different meanings, connections, enchantments, hesitations.

From this pickle, the only solution to the question what is the one song should we sing together, grows logically, even though it only stayed a theoretical proposition in reality. Everyone has their own song they want to sing and at the same time the fact they sing it should not irritate others. This means we must discuss whether anybody wants to sing and what song would they choose. And long before that we must discuss with them if at all they want to enter our artwork and if yes, then on what terms. Such is total freedom.

The deliberation about publishing the video soon turned into debate about the subject matter being put into the book. To me it seemed this chapter would fit nicely into the general idea of the book, which was to publish thoughts that surround the performance in order to deter the negative side effects of mysteriousness. The opposition formed on the premise that arguments were had about the video, not with the intent to have the arguments published.

Indeed, with pulling open the underwear drawers, the amount of answers that can be found there is equaled by the questions present. But maybe the logic here is that the underwear itself does not matter but the fact that everyone wears a piece. Not on their heads, though. If you have the courage and skill to verbalise what is happening beneath your underwear-covered skull and emit enough connections to hook potential followers to the thoughts, you have paved the path both to soulmates and a successful business. Artwork in this day and age should find such middle ground.