Arvustused

Arvustus: Rännak helendusse
Mihkel Truman
Originaalis ilmunud 19.06.2014 15:37 ->

Et Labürintteatriühenduse G9 ettevõtmist lähemalt vaadelda, tuleks alustuseks püüda selgeks teha, millega on labürintteatri puhul ikkagi tegemist – on see teater või siiski mitte. Tegijad ise ütlevad, et labürintteater on interaktiivne ja kontekstile orienteeritud teatrivorm, kus publikust saab peale vaataja ka kuulaja, nuusutaja, katsuja, maitsja jne. Kui “Heleainesest” lähtuda, siis on teosel küll kindel narratiiv, kuid sellest hoolimata pole tähtsust, mis järjekorras rändaja-kogeja erinevates ruumides asuvaid maailmu-situatsioone läbib. Kuna teoses on kõige muu kõrval omavahel tihedalt põimunud ka etendamiskunst ja osalust eeldav mäng, võib nähtavat-kuuldavat-kogetavat teatriks nimetada küll. Ent siiski pole tegemist “traditsioonilise teatriga”, kus näitleja mängib laval ning publik jälgib teda turvalisest pimedast saalist. “Heleaines” meenutab oma olemuselt ja vist ka eesmärgilt rohkem ürgkogukondlikku rituaali, millest me tänapäeval küll väga palju ei tea, kuid mis oli tõenäoliselt sündmus, kus täiskasvanud inimesed said ilma kogukonna hukkamõistu kartmata osaleda näiteks müütide läbielamismängudel. Rituaalis osalemine-mängimine oli ilmselt elu normaalne osa.

Tundub, et kui läheneda “Heleainesele” kui rituaalsele rännakmängule, saame me teosest ehk kõige rohkem teada. Rändaja-kogeja juhatatakse oma teekonnal päris mitmesse maailma. Alustades lametüüpilisest jaaniõhtust, lõpetades soisel maailmaäärel või pimedas peosaalis. Siinkohal pole tähtis, mis täpselt ühes või teises reaalsuses toimub, sest iga rännuhimuline külastaja saab selle ise välja uurida ja ühes sellega ka rännaku endale meelepäraseks muuta. Oluline on hoopiski sisemine puhastumine, mida teekond pakub. Külaline on kaks tundi sedavõrd hõivatud senitundmatute maailmade kompimise, haistmise ja tundmaõppimisega, et talle ei tohiks teatrimajast väljapoole jäävad mured ja kohustused isegi mitte meenuda. Ja kindlasti pole asi pelgalt vahelduses. Situatsioonid ja reaalsused on tihtipeale välja töötatud niivõrd läbimõeldult, et see annab rändaja-kogeja isiklikule maailmale ja elu pisiasjadele hoopis teistsuguse perspektiivi. Ühelt poolt on võimalik näha, kui palju on meil tühiseid ja tähelepanu mitteväärivaid probleeme, teisalt ulatatakse külalisele hulgaliselt vihjeid selle kohta, kui palju head ja toetavat meid kõikjal ümbritseb, mida me aga kuidagi märgata ei mõista. Ka väike kuuseke võib olla truu sõber ja värske heinaga vooderdatud telk-lugemistuba terve maailm. Kui ürgkogukondlike rituaalide üks eesmärke võis olla inimese emotsionaalne puhastamine, siis seda funktsiooni täidab “Heleaines” suurepäraselt. Lihtsalt ja midagi peale surumata.

Kuigi esmapilgul tundub, et tutvustuses lubatud kombatavat-maitstavat on kuidagi kasinalt, siis lõpuks on seda täiesti piisavalt. Selgub koguni, et kuna igal leidlikult loodud detailil on oma kindel tähendus, ei ole kuskil mitte midagi üleliigset. “Heleaines” on justkui musternäide sellest, et nappide vahenditega võib väga fantaasiarikkalt väljendada isegi kõiksust. Rändajalt eeldatakse vaid veidi kujutlusvõimet ja inimesel peaks seda ju jätkuma.

Sama tähtsad kui külastamiseks avatud maailmad on ka nende teejuhid. Kõik kaheksa autorit-kunstnikku on ilmselgelt väga erinevad isiksused, mis tingib kindlasti ka nende väljendusvahendite ja maailmade valiku, kuid ometi ühendab viimast kui üht neist üks oluline omadus – avatus. On põnev jälgida, kuidas üldiselt üsna reserveeritud ja pigem omaette hoidev eestlane vabale, heasoovlikule ja avatud lähenemisele reageerib. Kes vähem, kes rohkem, kuid usaldavamaks näivad muutuvat kõik rändurid. Ja seda, et ilma usaldava ja vastuvõtliku hoiakuta pole mõtet midagi uut avastama minnagi, pole ilmselt tarvis kellelegi tõestada.

Labürintteatriühendus G9 on koostöös Tartu Uue Teatriga loonud põneva ja tiheda maailmade kobara, mis oma varjatud teraapilisuses täidab ränduri-kogeja heleainsega. Mingem ja kogegem, sest valgust pole ju ka aasta kõige valgemal ajal ülemäära palju.

_______________

Teistsugune reis maailma äärele ja edasi
Merilyn Merisalu
Originaalis ilmunud 20.06.2014 ->
Käesolev on autori saadetud mustand.

Esmaspäeval Tartu Uues Teatris esietendunud Labürintteatri „Heleaines“ pole traditsiooniliselt mugav lavastus. See kutsub külastajaid tegutsema, rääkima, tantsima, meenutama ja ennekõike – unistama.
Pärast suvelavastuse esietendust sattusin juhuslikult kokku sõbrannaga, kes loomulikult küsis, millest etendus rääkis ja kuidas see oli. Nn kogemusteatrit, nagu parema termini puudumisel „Heleainese“ lavastust defineerida, ei ole aga võimalik üheselt lahti seletada.
Esiti võib selline Eesti teatrikultuuris suhteliselt harvaesinev nähtus küll võõristust tekitada. Niisama paigal istuda ju ei lasta. Iga maailma eesmärk on anda uus kogemus ja selleks tuleb kas kellegi juhiseid järgida või – veel hullem! – hoopis ise mõelda ja ette panna, mida teha võiks. Siiski harjub sellega kiiresti ära ja tõenäoliselt hakkab selline teatrivorm hoopis meeldima.
Juba tegijad ise lubavad kodulehel, et tegu on natuke teistsuguse elamusega, mis muudab teatrimaja avastusretke hotelliks. Peaasjalikult stsenograafidest koosnev meeskond on tartlastele tuttava hoone ruumidesse loonud omaette väikesed maailmad. Ühegi ukse või kardina taga ei ole see, millega harjutud. Kõik on uus ja huvitav avastada.
See, mida, mis järjekorras ja kuidas keegi midagi täpselt avastab, on aga sügavalt isiklik. Ükski kogemus pole samasugune kui teine. Seda enam, et teatrikülalisi ei juhita majas ringi kui turismigruppi, vaid lavastusmeeskond tegeleb väikeste, paari- kuni kuueliikmeliste rühmadega eraldi.
Kõige paremini selgitab „Heleainese“ olemust ehk märksõna „helge“. See on tunne, mis vähemalt minus süvenes iga uue ruumi – õigem oleks öelda küll iga uue maailma – läbimisega.
Mind viis suur osa neist tagasi lapsepõlve koduradadele. Sattusin tuttavale laudteele rabas, kus sai kevadise veevulina saatel mõtteid mõlgutada ja peaaegu ka jalgu kõlgutada. Hiljem oleksin justkui olnud vanaisa ehitatud onnis ja sõpradega tühjad kausid kõike olulist ja huvitavat täis mõelnud. Või siis käinud hilissuviselt lõhnavas lakas heinte sees raamatuid lugemas.
Mälestuste uuendamise kõrval sai ka muid asju proovitud ja tulevikku ennustatud. Kellele lubasid ruunikivid mõnusat puhkust, kellele päris oma kodu või armastust. Mõned õnnelikud kohtusid ka salajase austajaga. Igast maailmast ja uuest kohtumisest jäi hinge puhas ning helge tunne.
On inimesi, kes käivad teatris ennast näitamas. Nende jaoks on olulised uhked riided, pehmed toolid ja kohv-konjak vaheajal. „Heleaines“ annab aga hea võimaluse ise teisi näha. Need inimesed, kellega ühte nn uurimisrühma satud, muutuvad kiiresti võõrastest tuttavateks. Ühiselt lahendatud ülesanded ja jagatud mõtted annavad teatrikogemusele lisaväärtuse, mis tavateatris kahjuks vajaka jääb.
Selle lavastuse puhul on hea tõdeda, et isegi kui lähed teatrimajja üksinda, leiad kiiresti hea seltskonna, kellega soovi korral pärast etenduse lõppu teetassi kõrval üheskoos kogetut veelkord meenutada.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s