Meediakajastused / Press coverage

AREEN KIIDAB!
Areeni FB lehel 13 jan 2020

Kodanikud teatrifriigid! Kel “Hingede öö” pilet olemas, palju õnne! Kel pole… paha lugu! Meie komberuumis päris haruldane rännak-lavastus ühele osalejale ei lase pimeduses sirgetes ridades rahulikult istuda. Seevastu pakub võimalust sörkida, juua, veidi lamada, rääkida, ning mis peamine: otsustada ise igal hetkel, mida teha petlikus, kummalises, aina muutuvas ulme-ilmas. Saab juurelda, kas ütlen ja teen päriselt ka asju, mida olen uskunud end ütlevat ja tegevat. Kas ikka olen see, kes arvan end olevat? Olla peategelane ja lavastaja ühes isikus ja ühel hetkel. Mida veel peaks õnneks vaja olema?

_________

TEATRIANKEET HOOAJAST 2018/19 (katkend)
Teater.Muusika.Kino, detsember 2019

Valle-Sten Maiste:
Aga siin ei saa piirduda vaid kolme töö nimetamisega. Tahaksin esile tõsta ka järgnevaid lavastusi: Andres Noormetsa „Midagi tõelist” ja „Surmkindlad asjad siin elus”, Taago Tubina „Etturid”, Hendrik Toompere jr „Päikesetriip”, Joonas Tageli „A Good Run”, Taavi Tõnissoni „Protsess” (sh visuaal), Tartu Uue Teatri ja G9 „Hingede öö”, Ain Mäeotsa „Persona” (sh Kristjan Suitsu kujundus), Aare Toikka „Dekameron”, Mehis Pihla „Nukumaja, osa 2” (seejuures Kristjan Suitsu visuaal), „Caligula” visuaal, valgus ja muusika.

Riina Oruaas:
„Mobiilsed definitsioonid” (nüüdisaegse visuaalse ja performatiivse esteetika kvintessents), Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri „Hingede öö” (vaatajat nii otseses kui kaudses mõttes paigast nihutav kirjandus- ja ruumikogemus, sõna otseses mõttes „romaani sisse minek”), Paide teatri „Eesti jumalad” (sisulistele probleemidele vaatamata algusest lõpuni meeliköitev visuaalne ja esteetiliselt intrigeeriv vaatemäng).

Laura Porovart:
„Hingede öö” — Tartu Uus Teater ja Labürintteatriühendus G9. Kahtlemata tõestati, et harjavarrest ei pruugi tulla mitte pauk, vaid lausa plahvatus! „Emajõe ööbikud” — Tartu Uus Teater. Otsast lõpuni nõelasilmast tulnud teos, mis pakub suurepärase näite Ivar Põllu ambitsioonist ja andest talitseda üleelusuurust kunsti. „Kirvetüü” — Vanemuine. Sisuka ja ajastutruu teksti, läbimõeldult valitud lavastuspaiga ja ruumikasutuse ning mõõduka esitusega näide suveteatrist.

Liis Seljamaa:
„Hingede öö”, Labürintteatriühendus G9 ja Tartu Uue Teatri koostöö. Raske on isegi näppu peale panna sellele, mis seal nii head oli, aga kogu tegevusest jäi väga helge meeleolu, mis on isegi veider, arvestades, et raamat on üsna masendav. Võib-olla on õnnestumise võti siin võimalus olla tõesti loo sees, saada vahepeal osa ka teiste vaatajate kogemusest. Mulle vist meeldib selline indiviidikeskne teater, mis ühest küljest justkui kaasab, teisalt aga ei sunni etendusse sekkuma.
Ma olen oma vaadetelt ilmselt konservatiiv ja ka teatris ihkan näha seda „päris” teatrit, klassikalist. Uusi huvitavaid lahendusi tuleb nii kiiresti juurde, et tahaks loota, et jätkame ka tulevikus sellega, mida tunneme aastakümneid. Samas meeldivad mulle ka sellised „Hingede öö” sarnased lahendused seda rohkem, mida rohkem neist osa saan.

Katarina Tomps:
Endla Teatri „Märter” — tugev teksti esiletõus, lihtsad ja mõjuvad kunstilised lahendused. Teater, mis tuli koju kaasa, st pärast teatriskäiku sai veel tükk aega sisu üle mõelda.
Põnevaim võrdlusmoment: ühe materjali erinev käsitlus eelmise hooaja NUKU teatri „Väikeses printsis” vs selle hooaja Tallinna Linnateatri lavastuses.
G9 „Hingede öö” — põnev, julge, rikastav.

Eike Värk:
Lisan veel, et olulistest lavastustest on mul seni nägemata „Elu ja armastus” (Endla), „Hingede öö” (Labürintteatriühendus G9, Tartu Uus Teater), „Koletis” (Paide teater), „Keisri hull” (ERM Teater), „Kuni ta suri” (Rakvere teater), „Titaanide heitlus” (Kinoteater), „Etturid” (Ugala), „Naiste kool” (Vanemuine“), Vene teatri lavastused jpt.

_________

KULTUURIPORTAAL: AUTAHVEL. TEATRIAASTA 2018 (katkend)
ERR Kultuuriportaal, 3 jan 2019

Riina Oruaas:
Aasta lõpetas Tartu Uue Teatri ja Labürintteatri Ühenduse G9 “Hingede öö”Karl Ristikivi romaani põhjal. Labürintteatri etenduskunstnike, Musta Kasti professionaalsete näitlejate ja Tartu Üliõpilasteatri tudengite juhitud ruumirännak. Kõik toimib väga veidralt, aga ometi täpselt nagu kellavärk ning etendus keerutab vaataja Tartu Toomkiriku võlvide all otse teispoolsusesse (või metatasandile, nagu etenduse ajal alla varemetesse vaadates jutuks tuli). See on lavastus, mis jääb pikalt kuklasse kummitama, olles ühtaegu ülimalt võõritav ja väga isiklik kogemus.

_________

TEATRIRETK ALATEADVUSESSE
Eva Kübar, Postimees, 2 jan 2019

Teisel jõulupühal sain sõnumi, et proua Agnes Rohumaa soovib minuga kohtuda Inglisillal homme kell 18.49. «Hingede öö» asjus. Riietus pidulik.

Olin kohal mõni minut varem ning proovisin silmadega otsida, kus need osalusteatri tegijad siis end peidavad – äkki silla all või kusagil puu taga? Ei näinud kedagi. Juba hakkas kergelt ärev. Äkki ma tõlgendasin sõnumit liiga poeetiliselt ning tegelikult tuleb ikka ise muuseumisse minna. Lõpuks, tegelikult lihtsalt ülitäpselt, näitleja saabus ja minu personaalne rännak sai alata.

Eesti teatris on 1953. aastal kirjutatud «Hingede ööd» lavastatud kolm korda ning kindlasti ei ole need käsitlused oma vormilt võrreldavad G9 nägemusega. Siin on teatrikülastaja lavastuse peategelane ning see, milliseks reis kujuneb, on igaühe enda teha. Võimsama kogemuse saamiseks soovitan enne kindlasti raamat kasvõi läbi sirvida ning sada protsenti kohal olla. Kui olete ekstravert või meeldib teile piire nihutada, siis tundke end vabalt, kui aga eelistate pigem olla juhitud, saab ka seda.

Kogu rännakut saadab pidulik ja müstiline fluidum, mis seguneb hea magusa ootusärevusega. Justkui kontserdile minnes (tõsi, Ristikivi romaanis peategelane küll mitte ei läinud, vaid pigem sattus kontserdile). Mitte asjata pole teil palutud riietuda pidulikult – sest kõik need ülikonnad, kleidid, sallid ja kübarad, mis on pealtnäha vaid väikesed detailid, panevad sind end erilisena tundma. Vaiksemalt astuma ja tähelepanelikumalt ümbrust jälgima.

Oled oodatud
Ning isegi kui see kõik on ainult mäng ja teater, suudab trupp suurepäraselt luua õhustiku, et just sina oled sellele õhtule eriti oodatud. Näitleja võib veeta sinuga 20 sekundit, kuid sellel ajal ei mängi ta kellegi teisega. Veidi rohkem kui tunni jooksul korraldatakse vaatajale personaalne kiirekskursioon surnud mehe majas. Tartu Ülikooli muuseumi ruumides kohtub ta Ristkivi romaanist tuttavate tegelastega, kellel kõigil on külalisega mingi oma asi ajada. Seetõttu ongi hea, kui olete romaani lugenud, siis saab veidi ka temaatilist vestlust arendada.

Liigseks improviseerimiseks kõik näitlejad siiski valmis ei ole. Kui liiga palju küsida ja oma teemat ajada, jooksevad mitmedki korraks kokku ja vastuseks tuleb ikka repliik, mida nad ütlema pidid. Vaid paaris üksikus intiimsemas stseenis tekkis hetkeks tunne, et ma ei ole teatris. Samas, nagu pärastisest keskustelust ühega lavastajatest aru sain, pole romaani läbilugemine näitlejatele ka kohustuslik olnud. Meetod on teine ja näitlejaülesanne oli pigem «tekitada vaatajas tunne, et…». Mulle isiklikult meeldiks veel rohkem olukord, kus mõlemad pooled valdaksid materjali ja julgeksid vabalt mängida.

Aga see oleks juba mingi teine teater. G9 «Hingede öö» eesmärk on eelkõige panna vaataja tundma piiripealset tunnet, kus sa ei saa enam aru, kas sa oled siin- või sealpool. Piire jagub. Esiteks vaataja ja osaleja vahel. Neljas sein pole mitte lõhutud, vaid seda pole seal kunagi olnudki. Vaataja seisab juba esimeses stseenis keset lava. Ja tal tuleb kohe hakata tegelema kõigi ülejäänud piiriküsimustega, millega Ristikivi romaaniski: kas tegu on reaalsuse või unenäoga?; kes on surnud ja kas mina, peategelane, olen elus?, kuidas teispoolsus välja näeb ja kas pangakaart töötab seal?

Inspireeriv
Samas, liiga palju aega Ristikivi eksistentsialistlikus fluidumis suplemiseks ei ole, sest kogu tegevus käib väga kiiresti. Pidevalt on tunne, et oled kuskile hiljaks jäämas, ja tuleb kihutada treppidest üles ja alla, et kohale jõuda. Vahepeal on nii kiire, et isegi suund läheb sassi.

Lavastus on loominguliselt inspireeriv, sest ta tegeleb inimese jaoks kõige tähtsamaga – tema salajase siseilmaga. Ja kuigi aeg on üürike ja kogemused erinevad, on igaühel võimalus kasvõi hetkeks oma sügavama olemusega kohtuda. Trupp on vaeva näinud ja loonud selleks situatsioonid, ehitanud üles ruumilabürindi ning broneerinud kauneima saali üheks teie elutähtsaks sündmuseks.

Just täpselt sellises vormis on «Hingede öö» väga nauditav. Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et tegemist ongi suure kaleidoskoobiga, milles, tsiteerides Agnes Rohumaa kirja «puudub igasugune mõte. Puudub keskne probleem ja sündmustik, intriigist rääkimata».

Kuid nagu modernistliku kirjanduse puhul, kus struktuur on vägagi olemas, kuid mitte läbinähtav, nii on ka G9 «Hingede öö» mõistagi lavastajate poolt läbi tunnetatud ja stseenide järgnevus väga täpselt paika pandud. Mitte midagi ei ole juhuslikku. Alati on keegi, kes näitab sulle teed või paneb kõrvaklapid pähe või ütleb, et kuule, vaata aknast välja. Tuleb vaid usaldada. Kui on öeldud, et kohtume Inglisillal, jää sinna.

See ei ole teater, mis teeks suuri kultuuris-poliitilisi üldistusi modernismi või praeguse aja kohta. Ka see, et näiteks kirjandusteadlased peavad proua Agnes Rohumaad Karl Ristikivi väliseestlasest lugejaks, kes leidis, et «Hingede öö» pole kooskõlas «ehtsa eeslaste vaimuga», ei ole siinkohal tähtis. Ning etenduse lõpus veidi uimastatud peaga muuseumist väljudes (mul võttis mitu hetke, et oma asukoht määratleda) ei pea te ennast tundma suurema ja parema inimesena, aga oleks hea, kui tunneksite end natuke rohkem iseendana.

_________

EKSISTENTSIAALSEL LABÜRINDIL ON VAID ÜKS VÄLJAPÄÄS
Märten Ratassepp, Sirp, 1 veb 2019

Karl Ristikivi romaan on küll võetud Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 „Hingede öö“ aluseks, ent tõlgitud kogemuse, läbielamise keelde.

Tartu Uue teatri ja Labürintteatri­ühenduse G9 „Hingede öö“, tegevdramaturgid Maret Tamme, Henry Griin, Kaija M. Kalvet ja Joosep Susi, vastutav lavastaja Maret Tamme, peahelilooja Juhan Vihterpal, esivalguskunstnikud Merili Laur ja Rene M. Tamm, vanemstsenograaf Keili Retter. Esietendus 27. XII 2018 Tartu ülikooli muuseumis.

Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 (ja teiste) koostöös lavastatud „Hingede öö“ oli „ruumirännak ühele Karl Ristikivi romaani ainetel“. Vaataja kutsuti aastavahetusel ajutiselt surnud mehe majaks muundunud toomkirikusse, Tartu ülikooli muuseumi. Päev varem võttis ühendust Agnes Rohumaa, kes andis teada täpse alguskellaaja ning -koha. Oluline oli mitte hilineda, kuna etendusi anti tihedalt: õhtu jooksul 40 etendust, mis algasid iga kuue minuti tagant.

„Astu sisse lahtisest uksest,“ öeldi lavastuse kodulehe tutvustuses. Uks oli, muide, lukus, ent võti peidetud sinna, kuhu enamasti ikka – ilukirjanduses küllap rohkemgi kui päriselus. Võib-olla sellepärast, et pärast matialuse asukoha üldtuntuks saamist ei julgeta võtmeid seal enam hoida? Teisalt tekib siin juba esimene kahtlus: kas uks oli lukus kõigile külastajatele? Erines ju alguskoht; erinesid näitlejad, keda ruumirännaku kestel sai kohata (vahetati rolle ja asukohti); erines ka iga inimene, kes rännakule sattudes võttis kaasa oma sisemaailma ja kogemuspagasi.

Võõras, üksi ja hilinenud. Ristikivi romaan on küll võetud lavastuse aluseks, ent tõlgitud kogemuse, läbielamise keelde. Selle asemel et ajada taga tekstitruudust, üritati vaataja kaasata romaani tunnetusse, luua teoses kirjeldatuga sarnanev kogemus. Originaalteose täpne mäletamine või (üle)lugemine ei olnud seepärast otseselt vajalik. Mõne tuntud teose kohandamise puhul ongi proovikiviks, et tulemus toimiks iseseisvana ning oleks arusaadav ka neile, kes ei ole originaaliga kursis. Lavastuse efektsus toimis romaani eksistentsialistliku tuuma ümberkandumises vaatajale, kes, kaotanud teatrile omase passiivse vaatajarolli ning saades ise osalejaks-kogejaks, ei sattunud seetõttu siiski ebameeldivasse kimbatusse. See on osalusteatris oluline, kuna kaasa haarata ei ole kerge ja see võib ebaõnnestuda.

Surnud mehe majja sattunu tunneb end võõrana, olgugi et näitlejad pidevalt suhtlevad temaga. Luuakse tunne, et just sina, osaleja, oledki olnud kontserdiõhtule alati oodatud. Ootushorisont nihkus – teatrisse minnes oodatakse mõnd huvitavat kogemust, kuid on harjumatu olla ise niivõrd pingsalt oodatud (vastastikune ootuste kuhjumine). Kiiresti aga selgus, et ollakse juba väga hilinenud, ja seda hilinemistunnet süvendati iga hetkega – oled oodatud, kuid aina ja kestvalt hiljaks jäämas. Kuhu? Selgineb seegi.

Selline siis alguspunkt: võõras, üksi (sõltumata sellest, et peaaegu alati saadab keegi ühest stseenist teise) ja hilinenud (vaja kiirustada mööda labürintlikke treppe ja kambreid, ühest hämarast koridorist teise). Kummastav üksildus säilib isegi siis, kui märgata, et oma seikluse ajal möödutakse põgusalt teistest teatrikülastajatest, kes läbimas oma versiooni teatrirännakust (seepärast ka nood kuus minutit etenduste vahel). Muidugi kui juhtub, et neid tuhinas üldse tähele jõutakse panna. Üksiolek keset teisi, kes samamoodi üksildaselt uitavad – kõlab küll eksistentsialistlikult.

Lavastus ei pannud kordagi tundma ebameeldivat kohmetust, kuna rännakut kandis trupi loodud seikluslik meeleolu ja parajalt lihvitud turvatunne – võimalus võtta end vabalt, lasta vaheldusrikkal tempol end kanda, mitte muretseda tagajärgede pärast (kes ikka näeks ja teaks, peale näitleja?). Sihilikult kimbatustunnet loovad stseenid tundusid hoopistükkis meeldivalt humoorikad. Selline mugavuse-ebamugavuse piiriala on osalusteatri puhul vajalik. Aktiivne kaasaminek ei olnud muidugi kohustuslik, lavastus toimis ka distantseerunud vaatlejale.

Teatril on omadus luua ja mõjutada selliseid afektiseisundeid, mis tõukavad nüansirikkamalt mõtlema. Eks too võõritusefekt, nihestuse võimaldaja on üks tuntumaid, kuid sellega kõik ei piirdu. Kui ka mõni emotsioon mõjub alguses tugevalt, vaibub selle toime kiiresti, asendudes analüütilisema mõtteprotsessiga. Tõuge, mis loob võimaluse, ehk isegi vajaduse, selgitada ning tõlgendada oma reaktsioonide tagamaid, reflekteerida. Neuropsühholoogiast on teada, kuidas inimene pole emotsioonideta võimeline korralikult funktsioneerima ega otsuseid langetama. Puhas ratsionaalsus on väljamõeldis, halvimal juhul enesepettus. Kujutelm ja illusioon. Inimese mõistus kasvab kehast välja. Puhast vaimu pole. Sestap tuleb aeg-ajalt kasuks viia end tavapärasuse status quo’d häirivasse seisundisse, väljapoole mugavustsooni. Tavamõistus on lohakas ja pealiskaudne, seda tasub raputada.

Õlitatud masin. „Hingede öö“ oli struktureeritud hämmastava osavusega, nii et külastaja jõuaks labürinti võimalikult kontrollitult läbida. Juhuslikkusele leidus niivõrd kompleksses ettevõtmises vähe ruumi. Stseenide järgnevus oli kalibreeritud ka teemade ja tonaalsuse eduka vaheldumise võtmes. Jõudmine ühest kummalisest kogemusest teise oli ajastatud paraja täpsusega, demonstreerides lavastustrupi meisterlikkust, isegi hulljulgust. Võrgustik on selle kohta vähe öelda, tegemist oli ikka hästi õlitatud masinaga.

Kes mõnel haruldasel hingetõmbehetkel jõudis ringi vaadata, stseene jälgida või järele mõelda, võis tajuda alternatiivvõimalusi erisugusteks lahendusteks. Kui vaid oleks öelnud või käitunud teisiti. Või tõepoolest, hoopis vaikinud, kuna vahel on vakatus sügavam ja tähenduslikum kui vadin. Struktuuritervikut muidugi ümber lükata ei saanuks, ent too situatsioonide ümbermängimise võimalikkus lõi palju avatuma tunde. Kui sellele liita tõik, et trupil leidus nii mõnelegi stseenile mitu variatsiooni (ühekordne rändaja kõike ei näinud), muutub iga „Hingede öö“ etendus tõeliseks kihiliseks unikaalsuseks.

Lavastuse üks eesmärke oli panna vaataja tundma piiripealsust – kui ei saada enam aru, kas ollakse siin- või sealpool, teatris või tegelikkuses. Reaalsus või unenägu? Elus või surnud? Minevik või tulevik? Ristikivi romaani tuumküsimused sai ise ühel või teisel tasandil läbi kogeda. Kaasnenud avatuse ja võimalikkuste pingevälja taju ainult süvendas piiripealsuse tunnet. Isegi pärast etendust kodu poole jalutades ei saanud ma sellest kummastusest lahti, mõtlesin korduvalt, kas see või teine ümbritsenu oli päris või ikka veel lavastuse osa. Kas olen kindel, et etendus sai läbi? Ehk ei pannud viimast tähenduslikku möödujat tähelegi?

Ilmselt ei saa selliseid lavastusi tänapäeval nimetada enam eksperimentaalseks. Kõikvõimalikke keerukaid rändamisi tehakse juba aastaid, vormi- ja žanrimäng on tavaline. Meenus isegi 2014. aastal Tartu linnaruumifestivalil „UIT“ nähtud Paolo Zuccotti ja Jan Hajdelak Hustáki interaktiivne lavastus „Taking Turns“ („Kordamööda“), mille hämaras labürindis seiklemine, täpne ajastamine, tehnilised lahendused jm kummitasid mind „Hingede öö“ ajal. Oli hoopis meeldiv taas tõdeda nüüdisteatri võimaluste mitmekülgsust. Pean ka tunnistama, et ei suuda enam ammu tavalist sõnateatrit vaadata: paeluma hakkab teater alles siis, kui töötatakse ruumi või liikumise või tajudega.

Näost näkku vastamisi. Nii modernistlik võttestik kui ka eksistentsialism (filosoofiana, mõtteviisina, kogemusena) on tänapäeval tuttavad nähtused. Sartre ja Camus pigem koolikirjandus. Eksistentsialistlikel küsimustel ei ole ilmselt enam uuenduslikku ja üllatavat mõju, nende üle on küllap igaüks mõtisklenud. „Hingede öö“ lõi aga meeldiva pingehetke, viies rändaja näost näkku nende küsimustega vastamisi. Oma peas nokitsemise või kirjandusteose (filmi, sarja) passiivne vastuvõtt oli asendatud konkreetse, vahetu läbielamisega. Mis juhtub, kui sattuda kesk kummastavat, kontrolli alt väljunud unenäolist segadust ja joosta eksinuna eksistentsiaalses labürindis neile küsimustele lõpuks vastates? Oma sõnadega öeldes. On need enam nii veenvad?

Ristikivi lõpetas kirjaga Agnes Rohumaale romaani esimese osa „Surnud mehe maja“, jagades seal selgitusi, miks ta oli kirjutanud teose, millel „puudub täiesti keskne probleem ja sündmustik, intriigist rääkimata“. Sellesarnast kirja sai lugeda etenduse algushetkil. Tõesti, kas peab olema tähendus, probleem, mõni sõnum?

Kriitiku roll paneb kogetut paratamatult kirjeldama konkreetse, selge, tajutava, piiratud narratiivina, tähendusliku tervikuna. Mõnes mõttes ette teada läbikukkumine. Etenduse unikaalsus loob osalejale tähenduslikult omapärase, isikliku ja sügava elamuse. Igas uues stseenis toimib segadusekübe nagu mõistatus, mida vaja lahendada – kuidas? Kas nobedalt dekodeerida ja ümber paikneda, et aina teiseneva koodiga haakuda? Mis kood on üldse sellises sündmustikuta jadas? Koodi lagunemine ise? Määratlus ei taha kuidagi toimida, hakkan hoopis mõtlema, kas arvustuse enda võimalusi, piire ja vormi oleks kuidagi võimalik uuendada.

Muuseas, soovisite selgitust pealkirjale? Et mis väljapääs? Jaa, olge lahked – kui sisse pääseb „lahtisest uksest“, siis välja pääseb mõistagi aknast.

_________

ÜLE 350 TUNNI TEATRIT VAADANUD TEATRIVÕHIK: MINU UNISTUS ON OMA TULEVIKU TÖÖ SIDUDA TEATRIGA!
TV3 uudised, 11 jan 2019
Allikas

_________

OMAPÄRASEST “HINGEDE ÖÖ” TEATRILAVASTUSEST RÄÄKISID HENRY GRIIN JA JOOSEP SUSI
Ring FM, 1 dets 2018
Allikas

________

VIKERRAADIO KULTUURIUUDISED
21 dets 2018
Allikas

_________

TARTU UUE TEATRI JA G9 LAVASTUSES SAAB PUBLIK OLLA ISE PEATEGELANE
ERR kultuuriuudised 22 dets 2018
Allikas