Publiku tagasiside / Audience feedback

1

Taustast ka veidi: varasemalt oleme näinud/kogenud “Eluaega” ja võrreldavatest asjadest vaatasime ka Uue Teatri “Odysseiat.” Meie muljed on siin:
Suurepärased näitlejatööd, aga eelkõige toredad inimesed, seda oli kuidagi tunda. Oli meeldejäävaid karaktereid, aga eelkõige jäi meelde ansamblimäng.
Sünkroonsus oli muljetavaldav, kõik toimis sujuvalt. Oli hetki, kus võinuksin rahumeelselt kauemaks istuma ja nautima jääda (näiteks söögilauda, kus istus meeldivalt kummaline seltskond) samas on arusaadav, et etenduse tempo nõudis pidevat edasiliikumist.
Mingeid parandusettepanekuid minu poolt vist ei tule, kõik oli piisavalt lihvitud ja toimiv. Elamus oli võimas, palju meeldejäävaid stseene ja hetki. Kohati tundub, et lisaks sellele, et LTÜ G9 tegeleb oma vaataja kasvatamisega/harimisega, on vaja ka teatud füüsilist valmisolekut.
“Eluaeg” oli vahva, aga “Hingede öö” meeldis mulle rohkem. Olen Ristikivilt midagi ammu lugenud, aga seda raamatut mitte. Igatahes tekkis huvi lugeda, tean juba, kes on Agnes Rohumaa.

Kõigepealt tänan, et sellise etenduse osaliseks saime olla. Mida tahaks esile tuua… suurepärane kohavalik!! Ei ole kunagi arvanud, et selles majas nii palju huvitavaid kohti on. Väiksena ma mängisin selle maja varemetes väga tihti ja mõtlesime sõbrannadega igasuguseid salapäraseid lugusid välja, mehega tegime abielu registreerimise valges saalis… seega see koht on minu jaoks alati olnud üks suur salapära.
Mis puudutab näitlejaid, siis ka kiidusõnad! Kuigi ma natuke pelgasin, et peab suhtlema üks ühele, ma pigem selline keskmises reas istuv teatrikülaline, kes ei julge anda endast märku, aga tegelikult oli see suhtlus väga lihtne ja pingevaba.
Kui nüüd oma tähelepanekutest rääkida, siis mõnes kohas oleks tahtnud paar minutit ehk rohkem olla, sest ma nautisin ilusaid ruume ja dekoratsioone, aga siis jäi kuidagi kiireks teksti kuulamisega ja võimalik, et miskit võis tähelepanuta jääda. Minu jaoks, kui nüüd tagant järgi mõelda, oleks oluline “ülekuulamise ruum,” sest seal selgub, et kõik on olnud uni ja inimene ärkab ja pääseb ruumist, mis on peale lifti, ruudulise põrandaga ja kus ei ole ust. See tundub oluline tekst. Sest ega lihtne ei ole näha oma pilti musta lindiga ja siis veel sõita valge linaga suure saali. Nõrganärvilistele väljakutse ja ma vist olen natuke nõrganärviline. Aga see ülekuulamise tekst tuli meelde alles hiljem kodus. Ehk oleks tahtnud kuidagi selgemini enda jaoks seda kuulda…
Üldine seostamine kõikides ruumides toimuvaga oli mul tagantjärgi töö, kohe oli raske seda teha, sest tempo oli intensiivne, ruume oli palju, mida oleks tahtnud kuulata, vaadata ja tajuda.
Ja vaatama sellele ma nautisin etendust! Aitäh!

2

Üldjoontes oli huvitav kogemus, kuid mõne asja tooksin eraldi välja.
* kirikusse sisenedes paluti mu mantlit ja saapaid. Loovutasin need. Seejärel trepist üles minnes kutsuti tagasi ja paluti saapad siiski jalga panna. Ei mõistnud, milleks need ära võtta kui võib ka saabastega olla või milleks neid jalga jätta kui öeldi, et tulla vahetusjalatsitega.
* Olle juures olles läks tuba enne pimedaks kui jõudsin raamatust lk 30 lõigu ette lugeda. Oli see taotlus või on asi mu lugemiskiiruses?
* valges saalis toimunud matustelt tulles suunati uksele ja lehvitati järele. Uksest väljudes ei mõistnud ma, kuhu minna ning seiklesin ringi kuniks jõudsin keldris olevasse garderoobi ja eeldasin, et etendus lõppes. Oma mantlit aga ma seal ei silmanud ning otsisin edasi kohta, kuhu minna. Viimaks hõikas mind ülevalt noormees uurija ning ringkäik jätkus pärast mõneminutilist koridorides ekslemist.
* kiidan uurija Merilyni, kes säilitas täieliku professionaalsuse ning ei liigutanud ühtegi lihast kui ma, nähes teda Vanemuise tööpintsakus, naerma hakkasin.
* lifti minnes ei hakanud lift nuppu vajutades sõitma (nupp oli nö alla jäänud). Olukorra päästis liftisaatja – aitäh talle!

3

Oli väga, väga vinge kogemus – mõtlesin nähtule/räägitule terve õhtu ja ka tänase päeva, see jääb kindlasti kauaks meelde. Kõik näitjelad tegid väga hea töö külastajatele kogemuse mugavaks tegemise osas – tõesti kaasahaarav ja huvitav etendus. Tekkis etenduse vältel ainult küsimus, et mis juhtuks, kui ma teeksin miskit täiesti vastupidiselt sellele, mis öeldi. Et kas see segaks kõik täiesti ära või leiaksite viisi jätkata. Seda muidugi katsetama ei julgenud hakata ning usun, et teised külastajad vast ka mitte – ehk loodategi selle peale. Peale Ollega rääkimist lõin ka pimedas oma pea ära – aga pole hullu. Loodan, et Olle leidis et see oli naljakas.
Täpselt sellised nö interaktiivsemad etendused on minu meelest jube lahedad, ning loodan et nad on teatri tulevik (Uue Teatri Odysseia, BB ilmub öösel…). Ootan kõiki teie järgmisi tükke väga pikisilmi, tõesti loodan et tulevikus on selliseid asju rohkem ja see areneb veel nii, et külastaja saab ise etenduse käiku ka põgusalt muuta.
Igastahes oli 100% igatpidi positiivne kogemus ja ma ei ole kaua-kaua midagi niipalju nautinud, kui teie etenduses osalemist! Pool ajast oli näol lai naeratus.

4

Alustaks siis sellest, et tulin etendusele päris mitme murega:
Kuna see maja on minu argipäev, siis kartsin, et ei suuda sellest lahti lasta ja näen igas ruumi nurgas ainult mõnda puudust, mis tuleb parandada.
Sõna “osalusteater” täidab mind enamasti pingega, millest lahtisaamine nõuab päris palju pusimist enda kallal.
Tulin etendusele murelikult, lahkusin aga väga hea tundega. Ma ei haakinud küll kõiki pilte üheks tervikuks, aga ei tundnud ka, et mul oleks seda vaja. Pigem nautisingi väikeseid muljeid ja vestlusi eraldiseisvana, nii et kokku tuli üks rännak, mille pilte saan vastavalt soovile nagu klotse ümber laduda.
Kõige rohkem meeldisid vist need maailmad, mis toomkiriku ruumidesse olite loonud. Ei saa öelda, et oleksin täielikult unustanud, kus viibin, aga argipäev kandus unenäkku ja nii sain kohe esimesest murest lahti. Ja see kõlab küll konteksti arvestades kohatult, aga kui ma saaks külastajatele valget saali selliselt tutvustada, siis teeks seda hea meelega nii. Arvasin, et tunnen seda ruumi läbi ja lõhki, aga nii ilusana pole seda kunagi näinud.
Kui nüüd teise punkti juurde tulla, siis ka see hirm kadus kuidagi. Ma küll ei saanud täiesti sellele rütmile pihta, millal rääkida ja millal mitte – paar korda kui otsustasin midagi öelda, sõitsin vist näitlejale kergelt sisse, aga et sellest midagi ei juhtunud, taandus hirm veel kaugemale ja õhkkond mõjus turvaliselt.

5

Kõigepealt suur tänu taolises peaproovis osalemise võimaluse eest (millest sai ühtasi üks mu ägedamaid sünnipäevakingitusi. Etenduse idee ja teostus on lihtsalt suurepärased. Ka koht sobib ideaalselt ja see, et etendust viiakse läbi külastajatele üksikult, on väga põnev ja intrigeeriv. “Hingede öö” oli kunagi üks mu lemmikraamatuid ja ma mõtlesin toona, et see võiks olla küll filmina teostatud. Teatrina on ju taoliste teoste mõjuvalt esitamine tunduvalt keerulisem.
Paar märkust ehk praktilise koha pealt siiski.
Ma saan aru, et tempo hoidmine on oluline, aga kui juhtub olema inimene ligi või üle 50 ja kõrgematel kontsadel, siis treppidel tormamise ja jälitamise osa läheb vahepeal natuke liiga kiireks. Ja vanemate, kõrguse ja libedusekartlike ja kontsadega prouade jaoks oleks ehk ka päris lõpus sellel päris väljamineval trepil kas abistavat käsipuud või muul moel tuge tarvis.
Aphrodite all istudes öeldi kõrvaklappides, et laua taga on (üks) etenduse külastaja veel. Tegelikult oli neid kaks. Aga see võis olla teil teadlikult nii, et tuli teha lihtsalt loogiline valik, et valasid vee sellele, kes oli samas situatsioonis, kui ise olid eelnevalt olnud.
Isiklikult tundsin sellise üks-ühele etenduse juures puudust sellest, et romaani värske lugemine oli jäänud tegemata. See (ehk) aitaks sujuvamalt ja mõtestatumalt kulgemist ja mõnest tegelasest või olukorrast paremat arusaamist. Näiteks õhtusöögiruumis kappide vahel toimunud vestlus ja ülekuulamine. Praegu oli peamine emotsioon üllatus, segadus ja lõbustatus. Võimalik siiski, et olen ise lihtsalt natuke liiga pikatoimeline. Mõnes olukorras ei saanud ma kohe aru, kas küsimus on otseselt mulle kui külastajale, loo/etenduse kohta või ei vajagi vastust. Mõnevõrra ehmatas see osa, kui pidi niiöelda surnuraamile lebama minema, aga see oli hästi, et tütarlapsed, kes seda lükkasid, naeratasid pidevalt. Nii võikski jääda (kui nad vähegi jaksavad), muidu läheks ehk natuke liiga kõhedaks…
Rohkem selliseid kahtlasi asju ei meenugi. Kui teil ehk on endal mingid n-ö kontrollküsimused, siis vastan hea meelega. Aga üldmulje oli tõesti väga hea ja äge! Iseasi, et mõni tegelaskuju peab taolise nii paljude erinevate etenduse külastajatega otsekontaktide juures väga suure pingetaluvuse ja südamega olema.

Katsun veel ka valveküsimustele omapoolsed vastused sõnastada, kuigi väga raske on elamust kirjeldada:

* Teose mõte, sõnum minu jaoks oligi inimese elu tähenduse järgi küsimine, selle otsimine, ootamine, kohtumiste tähenduslikkus, piiride ületamine (ka endas) ning meie valikute ja otsuste vastuolulisus. Kui vabad me ikkagi oleme oma valikutes ja kui palju meie valikutest tegelikult ikkagi sõltub?
* Etenduse tundeatmosfäär oli üllatuslik ja kaasahaarav, tunded vaheldusid mõnikord vastupidiselt ootuspärasele. Aga selline mõnus ootusärevus ja -elevus jäi etenduse lõpuni alles.
Olukordade, inimeste ja ruumide vaheldumine toimus küll justnagu kaootiliselt, kuid samas ka nagu mingit oma sisemist loogikat järgides. Eks nii nagu eluski, et mõni turvaliselt algav ja hästi planeeritud olukord suundub lõpuks ikkagi kaosesse ja samas tundmatusse hüpates võid end leida hoopis hästi hoitult ja koduselt tundes.
Miskipärast meenus mõtteliselt “Godot’d oodates”, kuigi vormiliselt on need nagu öö ja päev
* Tuleb tunnistada, et ma tegelikult ennast peategelasena väga ei tundnud … St et sellega seonduvat pinget või pingutust või tohutut vastutust ei olnud. Õnneks! Kuigi mõned otsused või teod jäid pisut nagu kripeldama ka … Aga ma tundsin ennast pigem osalisena ja oodatud külalisena. Kui selle all mõeldagi peategelaseks olemist, siis seda ma tundsin küll! Roll oli vastuoluline – kohati tekitati ja tekkis tunne justkui sõltuks minust midagi, aga samas ju ei sõltunud siiski. Põhirolliks ja tundeks jäi ühes suures müsteeriumis osalemise, erinevate olukordade ja inimeste kogemise, ning (üsna tempoka ) kulgemise osalejaks olemine.
* Tehnilisest osast vist juba sai kirjutatud. Loodetavasti peavad nii printer, kõrvaklapid kui lift vastu! Kõrvaklappides oli paar korda väikseid krõbinaid ja katkestusi, see vist tulenes liikumisest.
* Ma kaalun küll tõsiselt veelkord selle tee läbikäimist, kuigi soodsama hinna juures muidugi ei peaks isegi kaaluma Etenduse paik ja lavastus on unikaalsed, sisuline pädevus täiesti piisav.
* Avastasin äsja Henry Griini (ja Agnes Rohumaa) intervjuu LG9 kodukal, mis oli väga valgustav. Sealt ehk mõned märksõnad veel eriti punaselt välja tuua, nt piirid, üleminekud, valikud, otsused, trepid (palju treppe). Seda ehk, et hea vorm nii füüsilises kui vaimses mõttes tulevad antud etendusest suurima elamuse saamiseks igati kasuks. Kohapeal olla hetkes ja nautida kogemust ning põhjalikum mõttetöö ja meelisklemine jätta peale etendust.
Samas mulle isiklikult meeldis kõige rohkem stseen kolmandal korrusel akende juures vaatega toomkiriku siseõue; selle rahu, soojus ja hästi paljude aja- ja ruumitasandite ning lugude kokkusaamine. Ilus!

Eks peale raamatu taasläbilugemist tuleb kindlasti veel mõtteid, aga need ehk jätan juba endale.

6

Kõigepealt peaksite teadma paar vaatajale ohtlikku hetke: Olle juurest tulles oleks pea peaaegu ära löönud, sest ukseauk oli liiga madal; kui kiirustades oli vaja liikuda saali rõdul, oli üks juhe poolenisti õhus – komistamise võimalus; neiule järele jooksmise ajal oli ühes kohas pime, oleks peaaegu komistanud, aga ei tohtinud teda silmist kaotada.
Ma olen valmis teatris osalema ja täna juhtus olema ka sobiv tuju, nii et mulle meeldis juttu puhuda näitlejatega. Lauas panin tähele, et näitlejate laused tulid kuidagi rabedalt, just selles laua otsas, kuspool oli armukest leinava neiu nurgake. Enda sattumine peategelaseks ei teinud mind murelikuks, sain ju enne etendust kirja, kus oli lubatud mul enda osaluse määra valida. Üllatus oli aga väga suur, kui köögis toimetanud neiu pani lauale leinalindiga küünla ette mu enda pildi, millel leinalint. Aga südamerabandust ma ei saanud. Väga meeldiv oli sellele järgnenud veeremine laibana saalis ja võimalus lage imetleda läbi katte.
Meeldis ka lavastuse muusika. Kõigepealt tekkis ootus sattuda korraks kontserdile, mis taustal kõlas, kuid hea seegi, et sai kuulata pianisti ja viiuldajat.
Keelebarjäär taanlasega tekitas korraks ebalemist, kuid siis hakkasin seda olukorda mõnuga võtma. Jätkasin suhtlemist eesti keeles.
Ülekuulamiskambris ei saanud ma ühest sosinal esitatud küsimusest aru, vist hakkab mu kuulmine hääbuma. Pidin paluma seda korrata ja ikka ei kuulnud selgesti kõiki sõnu.
Kokkuvõttes sain võimsa elamuse, eriti küllap seetõttu, et mul on viimastel kuudel olnud lähedastega suheldes mitmel korral juttu suremisest ja armastusest ja hoolimisest. Senistest G9 lavastustest on etenduskoht praegu valmival lavastusel minu meelest kõige sobivam nende stseenide esitamiseks, mida ma täna nägin.
Palun andke see jutt edasi Agnes Rohumaale, kellega ma täna ei kohtunudki, kuigi ta mind etendusele kutsus.

7

Tänan väga huvitava rännaku eest! Kuna ma ei jõudnud end Ristikivi romaaniga kurssi viia, oli vastuvõtt ilmselt pisut teistsugune. Teadsin küll peamisi teemasid, mida teos puudutab, kuid tegelased, kellega tutvusin, jäid minu jaoks kontekstivabaks. On see hea või halb, ei oska öelda, kuid seetõttu oli kogu etenduse kulg vast veelgi müstilisem.

Kõik juhtnöörid anti edasi sujuvalt ja mind juhendati kindlalt. Hoolimata teadmatusest tuleva ees, tundsin, et minu käigud on “kontrolli all”. Audiogiidiga episood ei tundunud ebaloomulikuna ja sobis sündmuste ahelasse hästi. Vaid õhtusöögile jõudes tundus, et näitlejad polnud veel päris valmis mind vastu võtma, kuid see oli ka ainuke pisiviivitus. Kirjad ja juhtnöörid olid ääretult võluvad – lahendasin justkui mõistatust. Kiita tuleb ka muusikavalikut – töötas absoluutselt situatsioonide kasuks!

Püüdsin pigem sulanduda rollidesse ja teha seda, mida minust oodati. Otsustasin mitte saboteerida nt. ülekuulamist või matuse kõnet. Siiski oli näha, et ootamatud küsimused näitlejatele tekitasid pikemaid mõttepause. Aga see just meeldis mulle – võimalus näha, et suutsin neid pisut üllatada.
Episoodis taani keelt kõneleva meesterahvaga püüdsin temaga suhelda rootsi keeles ja see õnnestus ka mõnel määral. Usun, et mul oli lihtsam saada tema juhtnööridest aru ja pääseda läbi n-ö turvakontrolli.

Pean tunnistama, et mu eraelus on praegu emotsionaalsed ajad ja paar korda etenduse jooksul oleksin peaaegu nutma puhkenud. See ei tulenenud küll lavastusest, vaid pigem enda allasurutud emotsioonidest. Kõige raputavam oli ilmselt viibida oma matusel ja sellele eelnenud situatsioonis köögis, aga ka kuulata kõige parema vaatega akna all leina ja rõõmu kokkulangevusest vanaema surma puhul, tunnetades ka väga hästi kõrgust, millel viibisime ja elu haprust.

8

Suur aitäh, et sain olla osa sellest õhtust! Olen ammu unistanud sellisest seiklusest ühes ägedas ja vanas majas.
Püüan siis veidi tagasisidet anda.
Kõige olulisem on vast fakt, et see tunnike pakkus tõesti elamust ja kõneainet terveks õhtuks. Äärmiselt põnev oli veel pärastki selle üle arutada ja oma kaaslasega kogemusi võrrelda. Olete väga ägedalt kasutanud ära seda maja, mänginud erinevate ruumide ja nurkadega. Kõige tugevamaid emotsioone kogesin peategelase “surma” hetkel. Aga see oli ka üsna piiri peal hetk minu jaoks. Tekkis korra mõte – kas see on liig? Mängida oma matust? Meenutades kõiki päris matuseid.. Aga samas, milline võimalus – mingis mõttes füüsiliselt kogeda olukorda mida me kunagi füüsiliselt ei koge. Ei tea. Inimesed kindlasti kogesid seda kohta väga-väga erinevalt. Teine hetk kus emotsioonid minust võitu said oli see, kus ma ei saanud ei edasi, ega tagasi ja siis suleti mind väikesesse ruumi. Seal ma järsku kaotasin end, tõstsin häält ja läksin närvi. See juhtus mulle endalegi üllatusena. Enne olin ju kogu aeg seda kõike kaasa mänginud ja järsku ajas see mäng mind närvi. Arvan, et see on ainult hea, et te sellega hakkama saite. Olin nii endast väljas mingil imelikul põhjusel, et ütlesin pärast seda järgnevale viiulimängijale, et ma ei jaksa teda kuulata. Selle pärast on mul küll väga piinlik. Võite talle öelda, et ta mängis väga hästi ja ma lihtsalt keerasin korraks ära. Veider, et ma tõesti üritasin peaaegu kõigi näitlejatega rääkida. Teades, et minu jutust ja tegevusest tegelikult ei sõltu midagi, aga ma ikka püüdsin. Seda kuidagi lõhkuda või nihestada, piire lükata. Ei tea miks. Oleks võinud ka lihtsalt neutraalse vaatajana seda reisi läbida. Aga ju mul oli nii põnevam.
Ainus asi mis polnud minu jaoks põhjendatud oli päris algus. See et ma ootasin, ja siis tuli keegi kes justkui ei tea kuhu minna, aga.. ma ju tean et ta teab, kuhu me lähme. Millegi pärast ei suutnud ma seda “uskuda”. Ehk võiks ta anda kirja ja siis lihtsalt kohe ära minna? Ei tea. Midagi selles oli veidi tobedat. Iga kogemus oleks võinud ka pikemalt kesta. Aga ma saan täiesti aru, et see pole tehniliselt väga võimalik. Ning samas see, et sa pead pidevalt uue olukorraga kohanema ja aru saama on äge ja väljakutset pakkuv. Mulle meeldis, et hoolimata minu püüdest teie loodud reaalsust nihestada ei läinud ükski näitleja sellega kaasa. Imetlesin ja nautisin seda väga.

9

Hingede öö oli suure tähega Elamus. Minu jaoks oli see väga truu tõlgendus Ristikivi Hingede öö romaanist. Parim teatrivorm selle eklektilise romaani ideestiku ning õhustiku edasiandmiseks. Kõikide ruumiliste elementidega oli väga palju vaeva nähtud. Oli näha, et selles ruumis, kuhu sind viidi, ei olnud mitte midagi üleliigselt, vaid kõik oli hoolikalt valitud paika pandud, et tekitada täielik ruumiillusioon. Ülikooli muuseum oli etenduspaigana hea leid.
Kõige suurem vastuolu tekkis minu jaoks ideelisel tasandil. Kui preestri dialoogis rõhutatakse valikuvabadusele, siis tegelikult ühtegi sellist hetke etenduse vältel tegelikult ei olnud, kus minu kui peategelase valikutest oleks midagi sõltunud. See oli küll väga hea reis, kus kaasas olla, aga samas tekib tunne nagu kõnniks ringi päriselu arvutimängus, ilma VR peakomplektita. Sa oled asetatud sellisesse situatsiooni, kus sulle jäetakse mulje tegevusvabadusest, kuid sa tead, et kõik, mis toimub on ette ära skriptitud ning sa suhtled piiratud vastusevariantidega NPC-dega (non playable character). Samas üks romaani ideedest on vastuolu valikuvabaduse ja determineerituse vahel nii et teisest küljest on see ka omamoodi põhjendatud konflikt.
Need hetked, mil pöördutakse nimeliselt sinu poole või on kuhugi kirjutatud sinu nimi tekitavad elevust ning tunde, et see kogemus on personaalselt loodud sulle, mis töötas väga hästi. Samuti teiste peategelaste vilksamisi nägemine mõnes stseenis, tekitas veidra nihestatud ajaga paralleelmaailmade efekti, eriti juhtudel, kus sa näed kedagi olukorras, milles sina oled juba eelnevalt olnud.
Kahjuks ei oska otseselt välja tuua midagi, mis saaks olla kuidagi paremini või teistmoodi, sest tegemist oli sujuvalt voolava elamusega. Ma saan aru, et igal stseenil on oma kindel ajaline piirang, kuid samas ma tundsin, et ei olnud antud väga aega sisseelamiseks. Tempo oli kogu aeg peal ning näiteks ruumi-õhustikul polnud võimalust mõju avaldamiseks, sest tegevused, ruumid ja situatsioonid vahetusid üksteise järel väga kiiresti. Sellest on natukene kahju, sest avastamispõnevust oleks olnud kindlasti rohkemgi.
Üks meelega sissejäetud tehniline aps, mis minu meelest töötab ning tõstab vaatajat korraks mugavustsoonist välja ning paneb oma peaga mõtlema on audiogiidi lõpp, kus tekst ootamatult ära katkeb.
Piletihinda pean ma õigustatuks, sest see on individuaalne peenelt konstrueeritud kogemus, mille loomiseks on kaasatud väga suur meeskond, iseasi, kuidas see inimesele selgeks teha, kes ei ole veel seda näinud.

10

Hea Agnes Rohumaa,
tänan kirja eest ning palun vabandust, et vastan viivitusega. Ehkki meil ei õnnestunud kohtuda – aga võib-olla just seetõttu –, oli õhtu huvitav. Lubage, et jagan muljeid.
Lavastus „Hingede öö“ mõjub esiotsa laialivalguva ja hüplikuna, kuid settides sõlmub stseenidest tihe tervik. Oleksin justkui katedraalis keksu mänginud. Iga kriidiga joonistatud ruut kannab küll ise numbrit, kuid maanduma peab neisse kõigisse ja täpselt õiges järjekorras. „Hingede öös“ erineb vaid see, et alles siis, kui viimaks „taeva“ nime kandvas ruudus ümber pööratakse, nähakse kogu joonist.
Üle pika aja ei olnud mul piinlik. Kui sageli olen pidanud saalipimeduses punastama lavastajate ebaintelligentsuse ja näitlejate naiivsuse pärast, vaheajal põgenenudki! Ei, mitte puhvetisse, vaid öhe! Just kirjandusklassika seadete puhul olen korduvalt nentinud, et eesti teatri suurim probleem on haritud, mitmekesise elukogemuse ja süvenemisvõimega lavastajate puudus. „Hingede ööstki“ võinuks hõlpsasti saada tavaline tasapaks jant.
Ma ei lugenud enne etendust nimme üle Karl Ristikivi romaani, ei vaadanud lavastust tutvustavaid klippe, mitte midagi. Ma ei tulnud siiski ka lausa suvaliselt, vaid ühe osalise kirjarea pärast: temale on küsimus, kuidas on võimalik seda romaani lavale tuua, põletav. Küsimusest aimus lugemust, aimus paljutõotavat kirge!
Kas ma just kõrvetada sain, aga mitu korda lõi Toomkirikus sädemeid küll – sealhulgas minu silmist, sest müksasin vaatamata hoiatusele lausa kolm korda ära oma pea. Üldse oli mul igati ebamugav, kuid see oli positiivne ebamugavus. Ah, muidugi mitte muhkude või kägisevate toolide pärast, vaid lavastuses oli rohkelt üllatusi ja pahupidipööramisi. Sümpatiseerisid ka surnud mehe motiivi tõlgendus ja nutikas ruumikasutus.
Kui nüüd millegi üle nuriseda, siis pisut ehk improvisatsiooninappuse üle. Sellest sain muidugi varakult aru, et tegu võib olla osalusteatriga – mitte mulle ei mängita, vaid minuga mängitakse. Tõepoolest kogu aeg keegi tahtis midagi, küsis midagi, ülearu paljudel oli asja minu siseilmaga. Ometi näis kohati, et näitlejad ise ei olnud valmis selleks, et mina neile küsimusi vastu esitan või ebaootuspäraselt esinen. Võimalik, et neid kammitses minutiliselt timmitud ajaplaan. (Keksulik täpsus!) Tõsi, see tähelepanek ei kehti katusekambris kohatud mehe puhul – tema valmis mõeldud lugu mõjus segaselt ja ka esitus jäi nõrgapoolseks, kuid meie edasisest peaaegu loomulikust vestlusest sai selle õhtu sisukaim dialoog.
Mõni sõna ehk ka surma teemal. Võimalik, et treppide rohkuse või madala lae asemel tuleks vaatajat hoiatada hoopis häirivatesse situatsioonidesse sattumise eest. Arvan ka, et lavastus ei sobi klaustrofoobia all kannatavatele isikutele. Teatris on saanud tavaliseks, et kavalehel antakse märku alasti ihust või lavatossust, olgugi mõlemad ohutud. Aga kas surma teema on ohtlik või on lihtsalt tabu? Ja kas me näiteks külla minnes tahaks, et võõrustaja kohtleks meid kui titte?
Pärast etendust loetud reportaažis kasutas üks härra „surma tunnetamise“ kohta sõna „südantsoojendav“. Arvan, et ta ajas segi surnud olemise ja surma. Ükski surm, mida olen näinud või tunnetanud, ei ole olnud südantsoojendav. Ka „Hingede öö“ ei ole kuigi südantsoojendav romaani ega lavastusena (jah, romaani ebaõdusus on lavastuses hästi edasi antud). Sel, kellele näib teisiti, on vedanud.
Surm ei ole valge saal, pitslinik ja Schuberti pala mängiv nooruke pianist, vaid okse, korin ja soolikad. Surmahetk võib küll lõhnata piimanõgeste või šokolaadi järele, kuid see on vaid teravnenud meelte aisting. Küllap tunned ka raua, piibelehemarja või tableti maitset? Ainult valu ei tunne. Sa oled lihtsalt jälle viieaastane, suured poisid lükkasid su parvelt maha ja nüüd sa lämbud lõhnatult ja läbipaistvalt.
Surmaga ei tohi mängida. Seevastu surma teemaga peab mängima, kas või keksu. „Hingede öö“ meeskonnal õnnestus mäng minu hinnangul silmapaistvalt.
Head vana aasta lõppu, Agnes. Minge Teiegi „Hingede ööd“ vaatama. Võtke seda aga kui reisi, mitte teatriskäiku, ning ärge kunagi lükake tagasi ühtki väljasirutatud kätt.

11

Otsustasin kohe peale etenduse külastamist oma mõtteid jagada kui kõik veel mõnusalt värske. Mõned seosed tekkisid küll alles autos koju sõites seega ehk pole päris kõik veel ka settinud.
Üks episood, millest ma aru ei saanud, oli viiuldaja trepil. Ta lihtsalt oli seal ja mängis läbipääsu blokeerivalt. Mujal suhtlesid ka vaikivad tegelased teatud viisil, tema aga lihtsalt mängis viiulit. Ma oleks oodanud, et ta vähemalt oleks küsinud, kas ma soovin, et ta mulle midagi mängiks. Ehk olin ma ise sealjuures liigselt apaatne, istusin kohe maha ja kuulasin. Tüüp ülevalt võiks ka pelgalt järgmise üles kutsumise asemel, kuidagi soravamalt selle lahendada. Kasvõi näiteks pahandada, et miks see viiuldaja mind nii kaua kinni hoiab ja edasi ei lase.
Aga need on vaid väikesed ideed, mis minu jaoks seda kõike voolavamaks muudaks. Minu jaoks oli väga positiivne korduse vähesus. Kui sain oma „surmast“ teada, siis kohtusin „põgenejatega“ ja kui ma ise olin pagemas, siis ei näinud mulle kardina taga toimuv põrmugi tuttav. See elamus oli täis suurepäraseid üllatusi, käänakuid ja positiivseid emotsioone. Trupp oli väga lahe ja nautisin etendust kui ka sellele järgnevat mõttetulva täiel rinnal.
Virtuaalselt aplodeerides

12

Ma väga tänan selle elamuse eest. Olin etendusele tulles valmis selleks, et olen osalenine selles loos, aga tegelikkus oli veel võimsam. Kõige kummalisem tunne mis tekkis, oli seotud surmaga, näha iseenda pilti ja olles lavatsil … see sõit valgesse saali oli nii ilus ja rahustav, et tekkis mõte, et ah selline see siis kõik välja näeb.
Minu kõige ebameeldivamad, ebamugavamad elamused olid kohtumine võõramaalasest ametnikuga, väga hästi mängitud. Peab oma googeldamis andmetega ka midagi ette võtma Väga hästi tekitatud pagulase tunne, kui oled nurka aetud, keelest aru ei saa, edasi ega tagasi ei pääse ja ainus sinu keelt kõnelev inimene väljendab igati oma vastumeelsust sinu tuleku vastu. Suurepärane, seal oleks tahtunud tõeliselt aplodeerida.
Peale etendust nägin väljas seismas üht roosiga naist ja nagu iseenesest tekkis vajadus teada kõnetada, me jäime etenduse teemadel veel oma 20 minutiks vestlema ja oma kogemusi jagama. Siis läksin veel kauplusesse ja seal oli tunne, et kohe tuleb iga leti vahelt inimene ja kõnetab mind ning kutsub kaasa. Reaalsus aga oli kainestavalt eestlaslik – nad pigem tegid kõik selleks, et mitte kellelegi otsa vaadata, mitte suhelda ja mitte kõnetada.
Väga tänan.
Soovitan kõigile oma tuttavatele!

13

Esmalt soovin kõigile, kes neid ridu lugema satuvad, et uus aasta end teile enamasti meeldivast küljest näitaks. Kuna andsite lahkelt loa sellel aadressil oma mõtteid jagada, siis otsustasin sellest kinni hakata ja vabas vormis mõnest asjast muljetada.

Ilmselt pole juhuslik, et tundsin end etendusel nagu Alice, kes on sattunud mingisse ebaselgete põhjuslike seostega virvarri. Imedemaaks seda ei nimetaks, pigem paistis see olevat peeglitagune paralleelreaalsus, mille kõik osad on tuttavlikud, aga kokku pandud teisi servi pidi, nii et tervik mõjub korraga nostalgiat äratavalt ja ettearvamatult. Paradokse jagus veelgi: ühelt poolt tundsin end mingite protsesside keerisesse imetuna, samas jällegi, et need protessid toimuvad laias laastus minust sõltumatult ning et mulle nähtamatu tegevuse määr on seejuures vähemalt sama suur, kui mitte suurem, kui see, mis mulle nähtavaks osutub. Kui mu meeled poleks olnud niivõrd hõivatud kõige tajumisega, oleksin võinud ette kujutada, kuidas Tõnu Aav oma äärmiselt isepärasel häälel Alice’i hämmeldust väljendab: “Kõik ütlevad siin muudkui ‘Tule kaasa’…” jne.

Ühtpidi püüdsin vaatajana muidugi jooksvalt aimata, millist tegutsemist minult “loo” jätkumiseks oodatakse. Selle all on aga püsivalt laiem küsimus sellest, kui palju peaksin üldse otseselt kaasa mängima? Kuivõrd minuga suhtleb ainiti etendaja, kes pole sel hetkel esmalt tema tavaline argipäevane ise, siis ei saa ju mina ka olla ainult tavaline mina? Kas peaksin lisaks pühapäevarõivaile ka pidulikku peopersoona nahka pugema või tuleks ikkagi igaks juhuks jääda teadlikult vahepealsemasse olekusse, kus saab vajadusel eneseiroonia ja metakommentaaride järele haarata? Kas see maailm mu ümber on ikka tõesti nii tihe ja täielik, et peaks vastu, kui ma äkki kogemata l i i g a sisse elaksin? Või kui ma mõnel hetkel hoopiski üldse ei taha püsti tõusta ja puusi tööle panna, siis kas see on ka okei? Mulle meeldib see pidev teineteise kompamine, mis (iseäranis) selliste lavastuste puhul etendajate ja nn publikuna osalejate vahel aset leiab. Ootused üksteisele on igas suhtlussituatsioonis kogu aeg uuesti kehtestamisel. Ja (enamasti) see ei tähenda, minu kogemuses vähemalt, et mäng toimuks kuskil misiganes piiridest väljas äärmustes, pigem vastupidi, tundub, et mõlemad konkreetses olukorras olijad püüavad hoida tasakaalu. Ehkki kumbki ei tea päris täpselt, milline see teine pool on, millega nad end võrdseks seada püüavad, nad jagavad eesmärki ja see on see, mille najal kogu situatsioon püsib.

Ootustega seoses, lisaks igasugustele kohatud tüüpidele (kes olid igal minule nähtaval hetkel oma rollis täielikult kohal ja veendunud ja veenvad) meeldisid mulle eriti momendid, mil mind juhiti keskkonna kaudu ehk mind jäeti korraks keskkonnaga kahekesi, ilma inimhäälelise suuniseta. Näiteks kui pärast liftiga alla jõudmist tabasin end põgusalt mõttelt, et millal keegi mind siit liftist välja laseb, enne kui mõistsin, et saan seda ju ise teha. Või kui saabus pimedus täpselt hetk pärast seda, mil olin kirjutama asunud, sest olin leidnud, et ega enne, kui ma midagi kirja olen pannud, vist midagi juhtuma ei hakka. Hetked nagu see viimane (lisaks ka peolaua ääres vestluspartneri ja kõrvaklappide jutust tekkinud polüfoonia) andsid mõista, et sellel maailmal on mulle tõesti vastuolulised nõudmised. Kui üldse on mingeid konkreetseid nõudmisi. Võib-olla ma lihtsalt kujutan toimuvat mõtestada püüdes mingeid “nõudmisi” ette?

Ehkki see, et minusugune tavaline surelik hing tolles paigas üldse viibis, paistis olevat asjade normaalse korra anomaalia ja ehk isegi lihtsalt eksitus, tundsin end teatrikülastajana tõesti igati oodatu ja pehmelt vastu võetuna. Saan aru, miks just selline lähenemine on valitud ja see ongi õigustatud, arvestades ka seda, et teatrisse tulija paneb end väga harukordsesse ja potentsiaalselt pelgustki äratavasse olukorda. Samas, ma isiklikult tundsin, et õhtu edenedes oleksin olnud vastuvõtlik ka kraadivõrra kangemale n-ö proovilepanekule või provotseerimisele, või kuidas seda nimetada, või ka lihtsalt veidi suuremale vabadusele iseseisvalt järgmisse vajalikku punkti jõudmisel. Samas mõistan, et see oleks sel juhul nõudnud ka rohkem aega, mõjutanud kogu dramaturgiat jne. Lõpptunne oli minu jaoks helge ning selles on jõulu- ja aastalõpuaja ja talvevõlumaa hõngu, aga üks sorts tõrva oleks minu poolest võinud teepotis rohkem olla. See tundmus tuleneb ilmselt ka sellest, et ammustest lugemismälestustest on kuskil kuklas just ka Ristikivi pagulastraagika ja ängistus… Samas oma viga ka, ise tulin etendust vaatama nii positiivse meelestatusega. Võimalik, et elevus seesugusest teatriformaadist kui sellisest ning püüd n-ö lasta end kanda ning pidevalt eri stiimulite poolt terava ja liikuvana hoitud tähelepanu lihtsalt ei jätnud mahti mingite kõhedamate tunnete-mõtete tekkimiseks.

Aga võib-olla need ka veel tulevad. Nagu LTÜ G9 etendustega ikka kipub olema, jätkus seekordnegi pärast ametlikku lõppu, ehkki üldisemal teisenenud kujul. Olen kindel, et teisedki on varemalt umbes sarnasele fenomenile viidanud, aga mainiksin siiski ära, et koduteel vaatasin ümbritsevat läbi seesuguste prillide, mis panevad võõraid inimesi tegelastena nägema. Näiteks õhtuses tagasisõidurongis istus minu vastas linnu näo ja püsimatu olekuga keskealine mees. Võttis välja ristsõna ja seadis end lahendama, kahe minuti pärast pani ajalehe kotti tagasi. Tõmbas välja Vikerkaare ja asus lugema, mõne hetke pärast toppis ajakirja jälle ära. Helistas kellelegi. Rääkis tõsise häälega.

– Tere. Kas jõudsid ilusti koju?
– Et ma tahtsin küsida, kas sa jõudsid poest ilusti koju?
– Tegelikult ma tahtsin hoopis, et… Kas ma võin sulle vahel helistada?
– Ega see ei pea siis väga tihti olema.
– See oleks sellisel ajal, kui see sind kuidagi ei sega.
– Mul oli tegelikult üks küsimus veel.
– Kas sulle ei meeldi, kui sind puudutatakse?
– Ma läksin eile õhtul natuke liiale. Praegu sain sellest aru.
– Ma olin veini joonud ja.. Nüüd hakkan kaineks saama.
– Et elad üle, hehe.. Tore!
– Ma teinekord pean ennast teisiti ülal, ma luban.
– Soovin sulle head õhtut!

Veidi vastuolulisel kombel on selline vaateviis hoopis inimlikum kui see, millega, mulle tundub, me muidu enamiku ajast ringi käime. N-ö suvalised inimesed tänaval on üldised, tegelasel on aga oma konkreetsed tegemised ja ajalugu ja kiiksud, mille vastu saab huvi tunda. Ja teise vastu huvi tunda inimene võiks, ma arvan. Võiks öelda, et tervislikul määral on see tervislik kõigile osapooltele. Aeg-ajalt see aga ununeb ja siis ongi tarvis, et miski meid selles osas müksaks, selle instinkti uuesti ärataks.

Lõpetuseks veel, et Ristikivi “Hingede öö” on labürintteatri tõukepunktiks absoluutselt suurepärane teos. Muidugi, m u i d u g i sellest sellist teatrit! Ja ühtlasi on väga huvitav seltskond, kes selle lavastuse loomiseks on koondunud. Lavastus “Hingede öö” on iseseisev teos, ent samas tunnen nüüd vajadust ka romaani suhtes oma mälu värskendada, mulle tundub, et “enda mõtted – lavastus – romaan” võiks selline tõeliselt põnev dünaamiline seoste kolmnurk olla.

14

Suur-suur tänu meeldiva etenduse eest. Minu arust on etendus mõeldud inimesele, kes on seda teost üsna hiljuti lugenud (minul on lugemisest möödas 30 aastat) ja kes on ise valmis (autoriga) mõttevahetusse asuma, näitlejatega suhtlema. Olles saanud ainukordse etenduse osaliseks on raske hinnata kui palju näitlejad võivad, suudavad, oskavad varieerida või erinevate situatsioonidega hakkama saada. Kui ikka satub mõni väga pahatahtlik teatrikülastaja, siis on ülimalt keeruline situatsiooni ohjata. Loodan, et selliseid ei tule. Ei oleks ise tulnud selle peale, et midagi kriitilist öelda, aga kuna selline palve oli, siis ehk tasuks soovitada värskendada enne etendust oma tutvust raamatuga ja mõnes kohas oli veidi kehv olemine, kui näitlejad ei rääkinud midagi (ma ei pea silmas uurija stseeni), siis tekkis tunne nagu peaks ise kuidagi suhtlema (dialoogi vedama), aga ei osanud kuidagi. Üldiselt oli suhtlemine loomulik, aga kohati lõid siiski välja kramplikult päheõpitud laused. Ja kohati läks tempo rutakaks.
Tahaks siiski lõpetada positiivsega ja öelda, et hästi huvitav eksperiment, väga vägev tegu, et selline masinavärk töös hoida, igati positiivne teatrielamus.

15

Suured tänud, minu jaoks väga kummalise ja uudse teatrikülastuse kogemuse eest. Teie armas drupp suutis minus tekitada, esmapilgul mitte eriti turvalises keskkonnas, täieliku turvatunde. Viimane näitleja, kes palus mul aknakaudu väljudes oma teekonda üksi jätkata, tõstatas minus küsimuse, mis mõttes? Heameelega oleksin mõne teie näitlejaga hotellini jalutanud ja arutlenud teemal “Elu pärast surma”.

16

Teater oli tore, tõmbas väga hästi nö pärismaailmast välja korraks mingisse unenäolisse olemisse, peaks nüüd ka raamatu uuesti läbi lugema. Küsimused elu mõttest võib-olla nii palju ei puudutanudki (vist olen ise selle üle juba piisavalt mõelnud), küll aga tekitasid huvitavaid emotsioone, üllatusi ja äratundmisi need olukorrad ja kohtumised võõrastega/näitlejatega. Ja eriti äge oli muidugi see, kuidas etendus tehniliselt jooksis, et kõik erinevad külalised ja stseenid õigeaegselt ja õiges järjekorras toimusid jne. Ja muidugi see hoone oma ruumide ja salakäikudega. Nii et suur aitäh kogu trupile ja teatrile elamuse eest.

17

Teisel jõulupühal sain sõnumi, et proua Agnes Rohumaa soovib minuga kohtuda Inglisillal homme kell 18.49. «Hingede öö» asjus. Riietus pidulik.

Olin kohal mõni minut varem ning proovisin silmadega otsida, kus need osalusteatri tegijad siis end peidavad – äkki silla all või kusagil puu taga? Ei näinud kedagi. Juba hakkas kergelt ärev. Äkki ma tõlgendasin sõnumit liiga poeetiliselt ning tegelikult tuleb ikka ise muuseumisse minna. Lõpuks, tegelikult lihtsalt ülitäpselt, näitleja saabus ja minu personaalne rännak sai alata.

Eesti teatris on 1953. aastal kirjutatud «Hingede ööd» lavastatud kolm korda ning kindlasti ei ole need käsitlused oma vormilt võrreldavad G9 nägemusega. Siin on teatrikülastaja lavastuse peategelane ning see, milliseks reis kujuneb, on igaühe enda teha. Võimsama kogemuse saamiseks soovitan enne kindlasti raamat kasvõi läbi sirvida ning sada protsenti kohal olla. Kui olete ekstravert või meeldib teile piire nihutada, siis tundke end vabalt, kui aga eelistate pigem olla juhitud, saab ka seda.

Kogu rännakut saadab pidulik ja müstiline fluidum, mis seguneb hea magusa ootusärevusega. Justkui kontserdile minnes (tõsi, Ristikivi romaanis peategelane küll mitte ei läinud, vaid pigem sattus kontserdile). Mitte asjata pole teil palutud riietuda pidulikult – sest kõik need ülikonnad, kleidid, sallid ja kübarad, mis on pealtnäha vaid väikesed detailid, panevad sind end erilisena tundma. Vaiksemalt astuma ja tähelepanelikumalt ümbrust jälgima.

Ning isegi kui see kõik on ainult mäng ja teater, suudab trupp suurepäraselt luua õhustiku, et just sina oled sellele õhtule eriti oodatud. Näitleja võib veeta sinuga 20 sekundit, kuid sellel ajal ei mängi ta kellegi teisega. Veidi rohkem kui tunni jooksul korraldatakse vaatajale personaalne kiirekskursioon surnud mehe majas. Tartu Ülikooli muuseumi ruumides kohtub ta Ristkivi romaanist tuttavate tegelastega, kellel kõigil on külalisega mingi oma asi ajada. Seetõttu ongi hea, kui olete romaani lugenud, siis saab veidi ka temaatilist vestlust arendada.

Liigseks improviseerimiseks kõik näitlejad siiski valmis ei ole. Kui liiga palju küsida ja oma teemat ajada, jooksevad mitmedki korraks kokku ja vastuseks tuleb ikka repliik, mida nad ütlema pidid. Vaid paaris üksikus intiimsemas stseenis tekkis hetkeks tunne, et ma ei ole teatris. Samas, nagu pärastisest keskustelust ühega lavastajatest aru sain, pole romaani läbilugemine näitlejatele ka kohustuslik olnud. Meetod on teine ja näitlejaülesanne oli pigem «tekitada vaatajas tunne, et…». Mulle isiklikult meeldiks veel rohkem olukord, kus mõlemad pooled valdaksid materjali ja julgeksid vabalt mängida.

Aga see oleks juba mingi teine teater. G9 «Hingede öö» eesmärk on eelkõige panna vaataja tundma piiripealset tunnet, kus sa ei saa enam aru, kas sa oled siin- või sealpool. Piire jagub. Esiteks vaataja ja osaleja vahel. Neljas sein pole mitte lõhutud, vaid seda pole seal kunagi olnudki. Vaataja seisab juba esimeses stseenis keset lava. Ja tal tuleb kohe hakata tegelema kõigi ülejäänud piiriküsimustega, millega Ristikivi romaaniski: kas tegu on reaalsuse või unenäoga?; kes on surnud ja kas mina, peategelane, olen elus?, kuidas teispoolsus välja näeb ja kas pangakaart töötab seal?

Samas, liiga palju aega Ristikivi eksistentsialistlikus fluidumis suplemiseks ei ole, sest kogu tegevus käib väga kiiresti. Pidevalt on tunne, et oled kuskile hiljaks jäämas, ja tuleb kihutada treppidest üles ja alla, et kohale jõuda. Vahepeal on nii kiire, et isegi suund läheb sassi.

Lavastus on loominguliselt inspireeriv, sest ta tegeleb inimese jaoks kõige tähtsamaga – tema salajase siseilmaga. Ja kuigi aeg on üürike ja kogemused erinevad, on igaühel võimalus kasvõi hetkeks oma sügavama olemusega kohtuda. Trupp on vaeva näinud ja loonud selleks situatsioonid, ehitanud üles ruumilabürindi ning broneerinud kauneima saali üheks teie elutähtsaks sündmuseks.

Just täpselt sellises vormis on «Hingede öö» väga nauditav. Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et tegemist ongi suure kaleidoskoobiga, milles, tsiteerides Agnes Rohumaa kirja «puudub igasugune mõte. Puudub keskne probleem ja sündmustik, intriigist rääkimata».

Kuid nagu modernistliku kirjanduse puhul, kus struktuur on vägagi olemas, kuid mitte läbinähtav, nii on ka G9 «Hingede öö» mõistagi lavastajate poolt läbi tunnetatud ja stseenide järgnevus väga täpselt paika pandud. Mitte midagi ei ole juhuslikku. Alati on keegi, kes näitab sulle teed või paneb kõrvaklapid pähe või ütleb, et kuule, vaata aknast välja. Tuleb vaid usaldada. Kui on öeldud, et kohtume Inglisillal, jää sinna.

See ei ole teater, mis teeks suuri kultuuris-poliitilisi üldistusi modernismi või praeguse aja kohta. Ka see, et näiteks kirjandusteadlased peavad proua Agnes Rohumaad Karl Ristikivi väliseestlasest lugejaks, kes leidis, et «Hingede öö» pole kooskõlas «ehtsa eeslaste vaimuga», ei ole siinkohal tähtis. Ning etenduse lõpus veidi uimastatud peaga muuseumist väljudes (mul võttis mitu hetke, et oma asukoht määratleda) ei pea te ennast tundma suurema ja parema inimesena, aga oleks hea, kui tunneksite end natuke rohkem iseendana.

18

Kogeda unenägu päriselt, olla kohal, kohatu, segaduses, oodatud, eksitatud, kätel kantud, rambivalguses, pööningupimeduses, pidevas kohanemises ja arengus, võib-olla näiliselt, võib-olla, kindlasti. Minu jaoks parim (osalus)teatrietendus (ruumirännak) eelmisel aastal, aastanumbri vahetumise eel -> “Hingede öö”! Loodan, et keegi lahendab kunagi ka Kafka “Protsessi” samas võtmes ja sama hästi.

19

Ise käisin etendusel tänasest 5 päeva tagasi, aga võin öelda, et olen jätkuvalt selle mõju all. Tavaliselt käin aastas vast 10 kuni 15 korda teatris, aga see juhtum eristub küll ülejäänust. Eks teatri mõte ikka ole pakkuda vaatajale osalust milleski muus, aga siin oli mul vahetult peale “äratust” Toomemäe lumistel kõnniteedel jalutades küll ajuti küsimus, et kumb nüüd siis tegelik on – see rahulik lumine öö siin või too virr-varr seal.

Ütlesin eelpool, et see juhtum eristub ülejäänust, mida omas elus vähemalt teatrisaalis kogenud olen, aga siiski – vähemasti minule tuleb see üksjagu tuttav ette. Olen nimelt mingil määral õppinud psühhoteraapiaid, kus üheks kasutatud võtteks on rännak, sisemine rännak, mida õrnalt aitab toetada terapeut. Seal on eduka teraapia eelduseks minna laskmine ja ausus enda ees. Siin sama – julge kaasa lüüa, loobu oma skeptilisest vaatlejarollist ja sa saad väärilise elamuse. Küll siis järgnevatel päevadel on aega kõike seda endast läbi lasta.

Ja see uskumatu kvaliteet kõikjal, ei mingeid tinglikke dekoratsioone ega amatöörlikkust, kõik on päris – kohe alguses säravad punased vaibad, pidulikud kostüümid mu ümber, hoog ja pühendumus – garanteeritud kiire ärasõit maailmast, kus ma veel 5 minutit tagasi olin … uuhh, ihukarvad tõusevad seda meenutades püsti. Suur aukartus seltskonna ees, kes selle kõik nõnda klappima on pannud.

Ja siis veel: kui muljetades tuttavatega, kes mõnel teisel päeval käisid, selgus, et paljud stseenid olid nendega hoopis teisiti olnud, siis tuli uus jahmatus ja vaikus meie väikeses vestlusringis – see oli minu teater! Te tegite seda minu jaoks! Head osalejad, teadke, et olen teile väga tänulik.

20

Aitäh teile selle koosviibimise eest uue aasta esimesel päeval. Tolle õhtu lumm ei tahtnud pikalt lahtuda. Olin tegelikult külaline juhuse tahtel – vaid mõni tund varem julgesin öelda oma „jah“-sõna. Ei teagi, mis hirm mind kammitses, aga uksest sisse astudes oli esimene mõte: „Let’s play!“. Järgnevalt avastasin end samaaegselt ja vaheldumisi Surnud Mehe majas, Maagilises Teatris, Jaburas Teelaudkonnas, kafkalikes süsteemides ja Valgele Küülikule järgnemas. Täpsemalt väljendudes – ei kuskilt. Näod ja olukorrad olid samaaegselt kuidagi tuttavad ja võõrad. Müstiline kokkupõrge reaalsusega toimus siis, kui ülemise korruse koristajamutt minuga pahandas: „Äksi ja Saadjärv jäävad sinna poole!“. Kojuminekuni oli siiski veel aega – pärast kohtumist seksika akordionistiga ja tema õhusuudlusi ootas mind trepil veel üks tuttav nägu. See vestlus oli ootamatult tore – nagu oleks rääkinud iseendaga. Kui hea, et see liftsõit (üles või alla?) kestis justkui igaviku ja et ka siis ootas ees veel punane roos, mis koos järgmisel päeval taskust leitud rohelise ja roosa priipääsmega kinnitasid, et elu läheb edasi, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

21

Kõik toimib väga veidralt, aga ometi täpselt nagu kellavärk ning etendus keerutab vaataja Tartu Toomkiriku võlvide all otse teispoolsusesse (või metatasandile, nagu etenduse ajal alla varemetesse vaadates jutuks tuli). See on lavastus, mis jääb pikalt kuklasse kummitama, olles ühtaegu ülimalt võõritav ja väga isiklik kogemus.