Laman voodis ja mõtlen:
Ja siis veel see labane banaalsus, et vanurid enam midagi ei tee, ainult vegeteerivad ja räägivad ammuseid lugusid. Arhiveerimisega tegelevad kindlasti nemad, pigem mitte laps. Mida vanemaks saad, seda enam hakkad mälus süsteemi otsima ja kinnistad mingid lood, sest nende järgi saad aimu oma identiteedist või need on ainsad, mis meeles on. Säärane ristliikumine tekib – laps liigub tulevikku ja vanur minevikku.
Ajas tagasiliikumine tundub sobilik seos, mille juhuslikku tähenduslikkust ma kergekäeliselt tagasi ei lükkaks. Tulevikku ei saa me välja kaevata, digitaalselt restaureerida, valgete kinnastega tagasivaatepeegli ette tõsta, formaliini unelema saata, kõvakettale hanguma suruda. Me saame oletusi teha ainult olnu põhjal. Me saame olemusi mõista vaid läinu ja tehtu järgi. Talv on tulnud. Jon Snow peab leidma uue lööklause. Meie peame leidma iga surija, iga vanuri, iga keskealise, iga noore, iga lapse, iga imiku, iga vastsündinu endas ja kõigis.
Aga ülesanne jääb, et kui meie räägime oma lugu, et panna teised jagama enda omasid, siis on enne vaja panna nad unustama. Nad ei tohiks justkui teada enam, et nad on tulnud midagi saama. Nad saavad saada ainult siis, kui nad ei eelda enam, et nad peavad midagi saama. Seosed võivad jah tekkida meie antud impulsside ja nende vastuvõtjate vahel, kuid kui lahkelt me peame naeratama või kui puhastavalt embama, et meie võõras oleks talle tuttav ja ta iga märksõna peale oma südame, kopsu, maksa, neeru, põie, laarünksi ja sfinkteri meie peale tähetekina laotaks –
Huvitav, et külaline hakkab piisava lahkuse seesleidumisel päris tihti esmalt pigem andjaks kui saajaks. Tuled kellelegi külla, tood kaasa cavat, mangot, toorjuustu, ciabattat, avokaadot, kirsstomateid, toorsuitsulõhet, viinamarju. Hea meelega peseks aknadki, parandaks tilkuva kraani, kütaks ahju. Siis võõrustaja ütleb, et istu rahulikult, mina ju kutsusin, tunne end nagu kodus. Aga kas ma kodus siis ei koristaks ja ei teeks süüa? Kui kedagi ei oleks, siis ilmselt ei teeks.
Meie eesmärk ei ole teiste lugusid omada, endale saada. Meie eesmärk on neile vastata, kui nad küsivad, et mis on sul mulle anda – mul on sulle anda sind. Sina ise sidusid ennast kinni. Sina, sind.
Keegi meist pole mingi maailmast puuduoleva armastuse ainsa leiukoha kehastus. Meie ainus ülesanne saabki olla vaid teiste mõtlemapanek ja analüüsivõime turgutamist esilekutsuvate kohtumiste ollalubamine. On lootus, et saame näidata eeskuju. Kui oleme oma südamed, kopsud, maksad, neerud, põied, laarünksid ja sfinkterid tähetekina hakkinud, kartoteekinud, katalogifitseerinud, arhiviaalselt metafüsitseerinud ja kondomiseerimata spektraanalüseerinud, siis võime oletada, et nõnda elus universaalsele lähemale jõudnuna kutsume esile samasugust lähemalejõudmist.
Teiste lood muutuvad meis meie endi lugudeks. Minul ei saa olla sinu mälestust, mul saab olla mälestus sellest, kuidas sa oma mälestust minuga jagasid ja mulle rääkisid. Minu arhiiviriiulisse läheb seega sinu hääl, mõni sinu poos, su pilk, võibolla naer või pisar või punastus või pikk mõttepaus. Sama on mul mälestustega enda mälestustest. Ma mäletan oma mälestusi läbi äsjakatkenud lausete, pooside värvide, valguse pilkude, maitsete naeru, unenäopisarate. Mul ei ole enam oma kogetud kogemusi, mul on ainult neileviitavad märgid. Foto näiteks võib mulle olukorda meenutada, kus see sai tehtud, aga seda olukorda ei ole enam. See foto on infosilt arhivaalikarbil, mille avanedes saab sealt valgete kinnaste valgele tuua vaid eimiskit. Niisiis ma mäletan midagi, millele viitab silt, sildi abil. Mäletangi ainult silti.
Alles siis, kui mõni asi ei meenu, tekib kaotus ja kahetsus, et miks ei arhiveerinud. Aga keset lapsepõlvemängu tundub oluline mäng, mitte jäädvustus. Mingid seosed kaovad mälust ja peavadki kaduma. Teinekord mäletan oma lapsepõlve ainult mõne vanemate räägitud loo põhjal, ise ei tea pooli asju.
Aga miks peaks üldse mäletama? Miks need kulmud ja suunurgad kerkivad, kui lõhn või maitse või sõna või pilt meenutab midagi? Sest tekib seos. Tekib suurem pilt kui vaid see, mida pakub käesolev hetk ja tema õblukesed naabrid. Milleks mulle nüüd, vana kibestunud eks-tuukrist kirstumüüjana lapsepõlv? Sest seeläbi olen ma osa suuremast pildist, suuremast loost, narratiivist, kangelase teekonnast, pikemast ajast. Kui mul kuhugi edasi minna ei ole, siis vähemalt tagasi. Mu elutu keha tagatoas hakkab taas tukslema, lainetama, vibreerima, osalema elus. Ma tõusen nädalase kasutatud riiete kuhja ja maailmavalust nurgatumaks võidunud teki alt peieliste poolt koristatud korterisse, rammestusest värskendatuna, panen muusika kinni, nokin kausist viimase pähkli, paitan Kiisut, sügan mune, pesen hambad, panen midagi ebamugavamat selga ja lähen. Lähen. Üksi. Sinna, kuhu ma ei saa vältida mitte minemist – sinna, kus on teised.
Tõuse sinagi.
Pane riided selga, jalanõud jalga. Mine trepist alla. Pane ankeet postkasti number 12.
‘Eluaeg’ oli lugu viimasest suudlusest, porgandimahla maitsest, vannis fotosid ilmutavast isast, pojengide vaatenurgast, kahe triibu galeriist, mahajätmisest, jalgrattaga kukkumisest, laua alla joomisest, varastamisest, hobuste naerust, mälust, muusikast, isiklikest ja universaalsetest eludest.
Lavastus sündis koostöös G9, festivali Draama ja Tartu Uue Teatri vahel, nimelt olid projekti kaasatud näitlejad ja esimesed neli etendust toimusid teatrifestivali ajal. Kuna lavastuse loomise üheks tõukeks oli ka nüüdismuusikafestivali AFEKT kutse, siis tegelesime teose loomisel spektraalmuusikaga ja kaasasime etendustesse muusikud. Kolm etendust toimus muusikafestivali ajal.
‘Eluaeg’ tegeles mälestuste elluäratamisega külalistes, kasutades selleks märksõnu, mis on olnud igaühe elus ja millega kõigil meenub mõni lugu. Teose jooksul rääkisid läbiviijad oma mälestusi ja ka külalistel oli võimalik oma jutte jagada.
Vormiliselt oli teos segu rännakust ja hotelli-tüüpi lavastusest. Esimeses pooles koguneti, jaotati publik teekonna juhtide vahel üheksaks ja liiguti eri teid pidi teise toimumispaiga poole. Igal teekonnal läbiviidud tegevused olid erinevad. Sihtpunktis ootas külalisi maja, kus nad said ise vabalt ringi liikuda ja tegevusi-tegelasi otsida.
_________
Labürintteatriühendus G9 ja Tartu Uus Teater
ELUAEG / LIFETIME
Osalusteos / Interactive artwork
Publiku arv etendusel / Number of quests per night: 40
4,5,7,8,23,24,25 IX, 7,8,9,21,22,23 X 2016
Kestus / Duration: 156 minutit
Tegevuspaik / Location: Riia 5, Toomemägi, Vallikraavi 19, Tartu
Koosseis / Participants:
Piret Simson, Maarja Mitt, Siim Angerpikk, Liis Viira, Juhan Vihterpal, Kristi Mühling, Maarja Tõnisson, Mari-Riin Villemsoo, Kristel Maamägi, Keili Retter, Inga Vares, Kristo Kruusman, Mari Mägi, Markus Robam, Adele-Thele Kuusk, Andra Aaloe, Henry Griin, Marek Talts, Indrek Palu, Leonora Palu, Tanel Karja.
Autor, dramaturg, lavastaja, stsenograaf, kostümeerija, grimeerija, helilooja, muusik, videokunstnik, läbiviija / Author, dramaturg, director, scenographer, costume designer, make-up, composer, musician, video designer, performer: Labürintteatriühendus G9
Valguskunstnikud / Light design: LTÜ G9, Karl Jakob Marken, Taavi Toom
Projektijuht / Project manager: Liisa Pool, LTÜ G9
Tehnikud / Technicians: LTÜ G9, Karl Jakob Marken, Taavi Toom
Graafiline disain / Graphic design: Henry Griin
Toetajad / Sponsors: Kultuurkapital, Eesti YMCA, Tartumaa Skautide ja Gaidide Malev, nüüdismuusikafestival Afekt, raamatupood ‘Sõna’, Eesti Teatri Festival Draama, Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, Rahvusarhiiv, Trükimuuseum, Cramo, Karimek, Kemmerling
Aitäh / Thank you: Ivar Põllu, Liisa Pool, Mari Hanson, Andre Pichen, Lauri Kaldoja, Verdo Aun, Ene Roos, Liina Land, Mihkel Robam, Ruth Tiidor, Birgit Kibal, Toomas Tikk, Erki Pruul, Heidi Maiberg, Hannes Leinola, Adele-Thele Kuusk, Tanel Karja, Mari-Riin Villemsoo, Jaan Aruväli, Maarja Mänd, Tõnu Kriisa, Emma-Loore Kriisa, Ove Hillep, Maarja Jakobson, Mihkel Ilus, Elo Masing, Monika Mattiesen, Illimar Vihmar, Arthur Arula, Janek Joost, Mart Aas, Renate Keerd, Anne-Liis Siimson, Ilmar Siimson, Kaja Kleimann, Helene Toivanen, Joona Toivanen, Tiina Jacobi, Pille Vilgota, Mare Tõnisson, Meelis Joost, Orm Gregori Joost, Kristin Orav, Rene Manivald Tamm
Pildid / Images | Videod / Videos | Meediakajastused / Press coverage | Raamat / Book | Muusika album / Music album
We cannot excavate the future, we cannot restore it digitally, we cannot hold it between fingers clad in white gloves and lift in front of a rear view mirror, we cannot send it to sleep on formaline, we cannot send it to go stale on a hard drive. What we can do is make assumptions, based on what has been. We can understand the essences by the bygone and the done. Winter has come. We must find every dying person, every elder, every middle-ager, every youngster, every child, infant and newborn, in ourselves, and in everyone else.
‘Lifetime’ was a story about the last kiss, the taste of carrot juice, father developing prints in the bathtub, the viewpoint of peonies, two stripes gallery, abandoning, falling with a bicycle, drinking until collapsing under the table, stealing, the laughter of horses, memories, music, personal and universal lives.
The artwork was created in a cooperation between LTG G9, the Draama festival and Tartu Uus Teater, meaning, the project included actors and the first four performances took place during the theatre festival. Since one of the forces responsible for the ignition of this engine was the invitation to collaborate sent by the contemporary music festival AFEKT, we also experimented with creating spectral music during our preparation process, and invited musicians to perform in our shows. Three of the performances took place during the music festival.
‘Lifetime’ was about enlivening memories in the visitor’s head, and did this by using keywords that we all have met in our lives and to which corresponds at least one story from the life of each of us. The performers shared their memories and the guests also could tell their stories.
Technically this was a mixture of a journey and a hotel type piece. In the first half, people were divided into groups that were then each led by a performer, taken by a different path and using different activities to the final destination, a house where the guests were set free to roam and find performers or playful spaces in which ever way they liked.
labürintteatriühendus g9 