Arvustus 3 – Jaan Kägu

“Läburint on liiklemise vahend! Putafoor ja patafoor ja “Mõtteaines””
Avaldatud Draama 2015 blogis 14. septembril 2015
Autor Jaan Kägu

Tervist!

Mina siin tänavusel tramamise manifestivalil olen mitut asja näinud. Teaatrit ja inimest ja hääd ja mitte nii hääd. Ja see kõik on mulle väga meeldinud. Aga nüüd saab kõik trama otsa ja peab uue jahi maa leidma üles. Järgmine aasta uuesti.

Selle pärast ma tahaksin veel ühest hääst asjast mis mulle meeldis kirjutada. Nisuke nagu „Mõtteaines“.

Sellest rääkis Olmer Pinu kah kui ma temaga interviiutasin ja tema jutu pärast ma tahangi eesti maale ja kõikjale inimestele sellest lavastusest kirjutada. Vaat tema jutt on natike opskuurne ja võib olla et kõigele inimesele ei meeldi nii palju. Eks ma siis püüa selgemini sest tähtis on.

ltü g9 mõtteaines arvustus jaan kägu draama 2015
Foto: Kalev Saar

Esiteks ei olnud see nagu õiges mõttes lavastus sest lava õigesti ei olnudki. Väga keeruline oli öelda, kas isegi neljas sein õieti oli, see vahepeal nagu liikus ja pöörles ja läks pehmeks nigu Dali kell. Aga see etendus kogu aeg mängis sellega et kas on etendus või on hoopis külanaised kes niisama nalja viskavad. Ja külamehed muidugi kah.

Sellist teaatrit mis kõnnib kümne jala pääl ringi ja paneb silmad kinni ja jääb magama, sellist teaatrit nimetatakse läburint-teaatriks. Sellest rääkis Pinu kah kõvasti ja ütles lõpuks et „läburint on liiklemise vahend“. Ta siin muidugi vaidles Linnar Priimäega ja natuke Aare Pilvega kes ütlesid et ta seda pole teps mitte (Priimägi „Labürint pole liiklusvahend“ Looming 1995, nr 9; Pilv „Labürint polegi liiklusvahend“ Looming 2010, nr 1). Mõte on umbes nisuke et kui kunsti teos on läburint nagu teo karp on špiraal siis see ei vii nigu edasi. Et võiks ju saada tõe ja selguse poole ja nii aga labürint on mingi ette pantud jälg kust ei saa liikleda.

Aga kui nüüd mina Jaan Kägu käisin „Mõtteainest“ kõndimas siis ma mõtlesin hoopis avaruse pääle. Kõik algas metafoori sisse minemisega. Tehakse sulle leping ja uus isik mõtteainese sees ja sa osaled nüüd uuena ühes telekasti mängus. Ja seal sa saad oma võist konna ja asud nendega reisule. Ja vot see reis on nüüd tolle esimese metafoori maailma otsa ehitatud teine metafoor ja sellest hakkab hargnema järmine maailm ja metafoor. Nisukest mitmekordset tramamist nimetatakse patafooriks.

Patafoor on Alfred Jarry (tema kuningas Uba špiraaliga kõht keerles esimese metafoori putafoorias) ’patafüüsika kool konna leiutis. See patafoor olla siis selline juhtumine kui astud sisalikule saba peale ja saba kasvatab uue sisaliku. No mine võta kinni: http://www.pataphor.com/.

Ja kuidas ma ei tea aga ikka kuidagi mõjus see teaater nii et see neljas sein oli mitte inimeste vahel vaid teadvuse ja tähtede vahel. Selline kantiline sein nagu, aga too „asi ise endast“ kõneles kah, ei olnud solipsismusest hirmu. Ei olnud ka hirmu kui kõndisime võist konnaga neljakesi silmad kinni üle ruttava ristmiku. Oli vahest tunne hirmu tundmisest.

Tihtilugu kipub elus peale selline tunne et kõik värk mis ma näen on putafooria, tekoratsioon et ma arvaks et see mitte-koht on päris. Ja nüüd see teaater pani nigu lubaski ainele mõtte sisse. Aga uumori meelega. Käisime ühest tuttavast Torpati kohast teise ja ikka süvenes mulle pähe see aru saam et päris on päris (naljakas).

Ja kui me tulime pärast kõikide kohtade külastamist tagasi Uue Teaatri sisse, siis me heitsime kõik koos pikali maha ja vaatasime tähti. Ja siis üks mehe hääl tänas kõiki maailma inimesi nime pidi. Tõesti neid oli palju. Aga siis lõppes teaater nagu ära ja tuled läksid peale aga meie ometi ei tõusnud üles. Ma pole sellist asja varem näinud et kõik nagu üks mees ei taha koju minna teaatri majast. Lõpuks hakkasid isegi teaatri mängijad itsitama et kui naljakas tunne on. Ja alles mõne aja pärast tõusti kõige pealt istukile ja siis vaatasime üksteisele silma sisse ja siis läksime iga üks oma koju.

ltü g9 mõtteaines arvustus jaan kägu draama 2015
Foto: Kalev Saar

Aga mis seal veel räägiti oli see et selle labürindi kõndimisega meie kõik läbisime mitu tuhat ja must miljonit valguse aastat sest kõige pealt pöörleb ju Maa ja siis tiirleb ta ümber Päikese ja siis keerleb meie galaktika ja siis paisub universum ja kõik tõe ja selgumise poole. Ja ma sain aru seda mis Pinu hiljem ütles et läburint on liiklemise vahend. Aga ta on nagu need uued ise sõitvad autod mis mõeldakse teha et sa ei saa juhtida, lihtsalt see läburint ei ole sama elu ohtlik.

Priimägi ja Pilv ma arvan oleksid nõus selle asjaga mis Pinu mõtles (öelge kui ei ole). Aga ma arvan erinevus on see et teose pääle ei pea vaatama nimodi et see on kuskil eraldi entiteet ja see on vaatajale tõe ja korra pära jaoks vahend. Mina Kägu arvan et kõige rohkem on teos abiks või kahjuks kohanemises maa ilma parata matu selgumisega ja sellega et me kunaski ikka nagu jõgi suubume kosmosesse tagasi ja oleme see sama mõtte-aines kust meid võeti.

Ja nimodi on selle aasta tramamise manifestivaliga kah.

Jääge meiega!

-J. Kägu

ltü g9 mõtteaines arvustus jaan kägu draama 2015
Foto: Kalev Saar

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s