Draama 2018 | Henry Griin: teos peab tavaelu letargiast välja raputama
Kerli Jõgi
ERR kultuuriportaal 4. september 2018

Sel nädalal toimub Tartus järjekorras 22. teatrifestival Draama. Sel puhul avaldab ERR kultuuriportaal rea intervjuusid festivalil osalevate inimestega, keda saab näha laval või kohata lava taga. Esimeses intervjuus vestles Kerli Jõgi lavastuse “Sirgu Eesti” kunstniku Henry Griiniga.

Kriitika on öelnud, et “Sirgu Eesti” on nagu rusikalöök kõhtu? Kuidas seda mõista?

Peamiselt pidas Hvostov vist silmas, et tase on nõrk. Ja selle all äkki siis seda, et on liiga otse. ”…miks laskus professionaalne VAT Teater tasemele, mida ma olen seni ­harjunud nägema Eesti Üliõpilaste Seltsi iga-aastasel mardiooperil…” – arvatavasti talle ei sobinud, et lavastuse kolmas vaatus on groteskselt naiivne või naiivselt groteskne. Hvostovi teooria on, et nii VAT kui G9 itsitavad “Sirgu Eestiga” kavalalt pihku kogu EV100 teatriprogrammi ning juubeli teatrikvoodi ideoloogia ja metafüüsika peale. VATi eest ma ei saa kõnelda, aga G9 suuvoodrina antud juhul julgen vihjata, et õige pisut muigasime küll omaette. Siiski mitte enne, kui olime kõik metafoorid ülimitmekihiliselt filtreerinud ja läbi lavastanud.

Oled öelnud, et algselt oli plaanis lavastuses tutvustada võimalikke erinevaid alternatiivajalugusid. Milliseid?

Peamine lugu kirjeldas Eestit, kus Sirk sai Pätsu asemel presidendiks, selle riigi tänapäevast seisu. Rail Balticu kaudu tuuakse Eestisse kogu Euroopa prügi. Eesti teadlased on loonud tehnoloogia selle ümbertöötlemiseks, see puhastatakse ja muudetakse milleks iganes. Isegi Rahvusraamatukogu maja on sellest 3D-prinditud. Liviko villib sellest maailma puhtaimat viina ja meie autod sõidavad prügipiiritusel. Sellest trükitakse Eesti kroone, mille me euro asemel uuesti kasutusele võtame, sest me oleme Euroopa rikkaim riik ega kuulu ühtegi ühingusse. Prügi hakati esmalt tooma, et täita maavarade kaevandamisest tekkinud auke, aga sellega seotud rahalisest edust inspireerituna laiendati projekti. Prügiga kaasneva mikrofloora suhtes oleme immuunsuse arendanud, aga teised riigid ei ole nii tugevad. Seepärast on Eesti põhimõtteliselt karantiinis, sisserändajaid peaaegu pole. Eesti ei ole riik, vaid usaldusühing, justkui firma. Riik ise toimib ühe suurkontsernina teiste globaalsete kontsernide seas, samas kui ühiskond toimib siiski võrdsusühiskonnana. Ka Sirgu-Eesti või õigemini temajärgne Eesti sattus siiski Nõukogude Liidu võimu alla. Liidu poolt peale pandud sotsialism võeti loogilise jätkuna omaks ning arendati sellest välja teatud reservatsioonidega sotsiaaldemokraatlik ühiskond. Täna Moskva enam ei kontrolli, aga tegemist on siiski sotsiaalselt tugevalt reguleeritud ühiskonnaga. Ent siiski tunnevad kõik siin elavad inimesed, kes ka sünnipäraselt on firmas automaatselt osanikud, et nad töötavad kõrgemate ideaalide nimel, neil on ühine eesmärk – nad on kõik nagu taluomanikud, kõik vastutavad, igal ühel on oma roll – ning see teeb Eestist globaalse õnneindeksi järgi lausa maailma esiviisikusse kuuluva riigi. Rahvusorgan on maks kui kehas põhiline mürkide ümbertöötleja, sellest saab Eesti sümbol igasugustel logodel. Sirgu maksa hoitakse erilises kuubikus peaväljakul kui rahvuslikku maksa nr 1. Keelest oleme välja juurinud kõik laensõnad ja eelistatud lapsenimed on samuti arhailised ja lühikesed: Aare, Ott, Epp, Mari, Koit, Lemb, Õnn, Mikk, Ann, Lea, Aul jmt.

Kriitika ütles veel, et “Sirgu Eesti” on valus kingitus meie ühisele vabariigile. Miks te nii tegite?

Vot ei mäleta enam, kuigi ilmselt võiks, et kas oli plaan haiget teha. Pigem ei olnud. Aga. Teos peab ju ikkagi afekti tekitama, tavaelu letargiast välja raputama. Meie plaan polnud seda teha šokiga, vaid mõtlema pannes. Publik võiks arutleda tõe ja mälu üle. Mõnele võib olla mõtlemine valus. Mõnele võib olla minevik valus. Mõni ei talu ei tõde ega valet ja tal on valus. Mis teha. Alati lilli ja torti kinkida on kah mõttetu. Siis kaotab kink tähenduse.

“Sirgu Eesti” etendused Tallinnas toimuvad Rahvusraamatukogus. Seal on etendusi sisse juhatanud rännak koos publikuga läbi raamatukogu ruumide. Draamafestivalil toimub etendus ERMis. Kui hästi sobivad siinsed ruumid rännaku kui lavastuse lahutamatu osa korraldamiseks? Kas ja mis on teisiti kui raamatukogus?

Sellist teekonda, nagu meil Tallinnas oli, me teha ei saanud, sest maja arhitektuur on siin niivõrd teistsugune. Seepärast asendasimegi esimese vaatuse sellega, mis ta siin ERMis nüüd on. Rännakut saaks siin teha küll ja ilmselt aasta ajaga suudaksime ka oma vaatuse ERMi jaoks ümber lavastada, nii et sel oleks sama tähendus Rahvusraamatukogus toimunuga, kuid seda aastat meil enne festivali kuskilt võtta polnud. Ühest küljest on hea, et ruumis on juba rekvisiit olemas eksponaatide näol, aga teisalt on tegemist avaliku ruumiga, kuhu me vajaduse korral oma asju juurde ehitada eriti ei saaks. Seni oleme balansseerinud muudetavuse ja olemasoleva mugaval poolpiiril, töötava muuseumi sees tuleb ruumile rohkem alla anda. Oleme sama seisu ees talvel ilmuva “Hingede ööga”, nii et tegelikult vastab sellele küsimusele ehk järgmine teos paremini kui mina siin praegu.

Kui peaksid Artur Sirguga kokku saama, siis millise kohtumispaiga valiksid?

Kuna ma teda ei tunne, siis laseks ma selle valida temal. Ma usun, et kohavalik ei loeks sel puhul suurt midagi. See võib olla mõni kesklinna kohvik. Ma ei näe põhjust antud kohtumist kuidagi ruumiliselt lavastada. Võib-olla ta kutsub mind enda juurde külla. Võib-olla surume korraks tänavanurgal kätt. Eks oleneb kohtumise eesmärgist. Kui tahaksime kõne salvestada, läheksime kajavabasse ruumi. Kui süüa, siis restorani. Ja nii edasi. Vaevalt meie kohtumisel ruum loeks, pigem kohtumine ise.

_________

Klassikaraadio saade Delta
11. oktoober 2017

Kuulatavas lõigus räägivad lavastusest ‘Sirgu Eesti’ kultuuriajakirjanik Marie Pullerits, teatrijuht Aare Toikka ja ideoloog Henry Griin
Saatelõik Klassikaraadio lehel

_________

Klaas puhast vett pragunevas mäluasutuses
Pille-Riin Purje
Postimees 11. oktoober 2017

Aare Toikka on väärt mees. Loetagu tema intervjuud 6. oktoobri Sirbis: Toikka sõnad, mõtted ja teod käivad käsikäes. EV 100 teatrisari «Sajandi lugu» on startinud eestlastele omaste koostöötõrgetega, eks see peegeldu ka tulemustes. Seda suurem rõõm, et VAT Teatri ja Labürintteatriühenduse G9 kokkusaamine kannab head vilja. 1930. aastaid käsitlev lavastus «Sirgu Eesti» on tervik, kus ükski osa ei kisu irdu.
Esmalt läbib publik Labürintteatri lavastatud rännaku raamatukogus, rännu etapid saavad kujundikaalu. Marssimine amfiteatri treppidel kui massinimeste manifestatsioon, sinna-tänna sammumises hirm kaotada suund ja siht. Pilk läbi punaste prillide keldriängistuses, küüditamisrongide eelaimus. Lahke kätest kinni hoidmine katusel, kaasaelamine sinise lipu heiskajale ülal lumekeerises. Esietendusel kulges rännak suure oranži täiskuu paistel.
Siis leiame end näituselt, mis pühendatud Ernst Meelele, Suurte Etenduste ajastu loojale. Rahvusraamatukogu pikk fuajeekoridor on täidetud küünaldega, pidulikkuses imelik kalmistu- või peietunnetus. Publikule on antud käesidemed, mustad või valged, siniste numbritega. Kaks sama numbri kandjat kohtuvad küünlavalgel, et sõbralikult poolitada-murendada üht šokolaadiküpsist.
Viimaks etendus suures saalis, teksti autorid Aare Toikka ja Mihkel Seeder. Printsiibiks mäng mängus: Ernst Meele (1920–1999) mälestuseks lavastatakse järjekordset Suurt Etendust, mugava rutiini lööb sassi noore näitekirjaniku Eduard Poolöö illusioonideta näidend riigimees Artur Sirgust. Kaks ajajärku põimitakse punase köiega valushoiatavaks puntraks, vabadussõjalased, Päts ja vaikiv ajastu tungivad siin ja praegu Suure Etenduse turvamulli, tasahaaval muutuvad ebalevaks kiiduavaldused demokraatiale.
Aare Toikka lavastus on kujundiklaarilt komponeeritud. Sümboliks kasvav pragunev mäluasutus on ka konkreetne Eesti Rahvusraamatukogu, mille katuse all viibime, mälu ohustatust terava isiklikkusega tajudes. Rahvusraamatukogu naiskoor sulab publikuga ühte ja laulab siiski omaette.
Muigega seirame poliitikute võimutantsu toolidega, kuni alatu tooli-alt-ära-tõmbamise võtab sujuvalt üle loovintelligents – peegli ja lõusta paradoks?! Kahe peaga vasikas viitab Tammsaare ohusatiirile «Kuningal on külm» (1936). Tossumasin paiskab oma pahvakuid karmi ajalooloogikaga. Sinised, mustad ja valged prügikotid lava- ja saalisoppides häirivad ainult üht meest, kuni prügikast saab «inimliku» sihtotstarbe.
VAT Teatri näitlejad mängivad ansambliühtselt, igal osalisel mitu rolli. Kummastavat võõri(s)tust süstib mängu Katrin Saukas, kelle lavaelust Ester Ernsti tütar Meele ja Artur Sirgu kaksikosas hoovab poolsüüdimatut, poolohtlikku tulnukalikkust. Poliitirooniline nüke seelikus meestest saab tabava lavavaste kahe naisnäitleja meesrollides.
Elina Reinoldi Johan Laidoner oma valge hobusega on terava sihikuga lavakuju. Reinold ergastab VATi näitetruppi intensiivselt. Meelis Põdersoo pureb tuumakat pähklit, mängides Eduard Poolööd ja Konstantin Pätsu, nii pööraselt kontrastse rollitandemi üleminekuis aimub arenguruumi.
Ago Soots kenitleb edviku esinäitleja Kaur Kergesena, nautides Ester Meele soosingupaistust; laheda eneseirooniaga viskub Soots prohvet Karl Reitsi rolli, juuksepahmakas nii Kristjan Jaagu kui ka don Quijote väge. Margo Teder on visa järjekindlusega kujunenud detailipeeneks vinjetiloojaks karakterrollides, nõnda nüüdki, ekstra alltekstirikas ta stseen libuna. Tunnustust väärib Tanel Saar, iseäranis rahvavolinik
Hugo Kirbi rollist: tõsist mõtlevat meest veenvaks mängida on mitu korda keerukam kui küünilist Nõukogude Liidu diplomaati Raskolnikovi, kel portfell riigilippe täis, sinimustvalge teistest pisem. Seltsimehe nukuteatrimäng lippudega on sama tragöödilis-sarkastiline kui ta monoloog varestest.
Tundliku pingestatusega tõuseb laval suurde plaani klaas, kuhu kallatakse puhas vesi, mis kirjamees Poolöö sõnul on semiootiline. Kelle hooleks jääb lagunevas mälutemplis õiglaselt jagada vett ja kuidas hoida purunemast klaasi? Koju sõites nägin hallil bussipõrandal sinimustvalgeks värvitud paberitükki, ilmselt lapse joonistatud lippu. Kas lavastus kestab edasi? Ma ei tallanud paberit, kuid ei korjanud seda ka üles.

_________

„Sirgu Eesti“ – nagu rusikalöök kõhtu
Andrei Hvostov
Eesti Ekspress 18. oktoober 2017

Alustades pealkirjast. Seda võib lugeda kahte moodi: üleskutsena, et Eesti sirguks (kasvaks, küpseks, mehistuks), ja nentimisena, et kusagil paralleelses maailmas on olemas vabadussõdalaste Eesti ehk Artur Sirgu Eesti.

Mõlemad lugemisviisid on õiged.

Esmalt lähtudes teisest lugemisviisist.

Kuna ma olen näinud Eesti Draamateatris Indrek Hargla „Wabadusristi“, mis näitab meile Artur Sirgu ja teiste vabadussõdalaste idealismi müüdavate ning ostetavate kartellipoliitikute juhitavas Eestis, siis ma märkasin mõndagi sarnast.

Päts ja Laidoner olid Stalinile kasulikud idioodid, erinevalt rahvuslik-patriootilisest Sirgust, kes oleks 1939. aastal käskinud Stalinil muna imeda ning viinud eesti rahva võidukasse või vähemalt heroilisesse Sügissõtta.
Labürintteatriühenduse G9 ja VAT Teatri koostöös sündinud etenduses on kolm osa. Alustatakse sellega, et publik veetakse läbi Rahvus­raamatu­kogu keldrite, treppide, platvormide ja lugemissaalide; siis kutsutakse vaatama näitust Ernst Meeli elust ja tegevusest ning sellele järgneb RRi suures konverentsi­saalis lavaline etteaste, kus VATi trupp esitab mõistuloo sellest, kuidas üks seltskond valmistub iga-aastaseks Suureks Etenduseks (see on alternatiivse ajaloo Eestis tippsündmus, millele on ehitatud kogu sealne (teatri)demokraatia) ja seal minnakse vaidlema repertuaari üle, kuni üks noormees teeb ettepaneku esitada lugu vapside juhi Artur Sirgu tõusust ja langusest.

Kuigi näidendi autoriteks on märgitud Aare Toikka ja Mihkel ­Seeder, oli minu arvates Sirgu osa sada protsenti Harglalt. Kui nii, siis on Hargla oma kinnisideedega edasi läinud. Kui seni me teadsime (oletasime, aimasime), et vapside juhi Sirgu surmale Luksemburgis võisid kaasa aidata PolPoli agendid, saades selleks korralduse (soovituse, vihje) otse Toompealt, siis selles etenduses on Sirgu tapjateks juba NKVD agendid, kes puhastavad teed Pätsi-Laidoneri diktatuurile. Miks? Sest Päts ja Laidoner olid Stalinile kasulikud idioodid. Erinevalt rahvuslik-patriootilisest Sirgust, kes oleks 1939. aastal käskinud Stalinil muna imeda ning viinud eesti rahva võidukasse või vähemalt heroilisesse Sügissõtta.

Kõlab nagu (alternatiiv)ajalooloeng? Aga seda see oligi. Lavaliste vahenditega esitatud loeng.

Esimene mõistatus seoses selle lavastusega on järgmine: miks laskus professionaalne VAT Teater tasemele, mida ma olen seni ­harjunud nägema Eesti Üliõpilaste Seltsi iga-aastasel mardiooperil, kus seltsi noorliikmed esitavad vähem või rohkem vaimukal moel teksti, mille nad on eelnevalt ühiste jõududega kokku kompunninud?

Kuna see ei olnud mardiooper (üliõpilastaidluslikud etteasted on kolm-neli korda lühemad), siis asendus mu hämming toimuvat vaadates peatselt valuaistingutega. Kõrvalistujad (vasakul etnoloogiadoktor Ene ja paremal ajalooõpetaja Liis) pidid mind rinnust väljapääseva ägamise ja mõmina tõttu korduvalt korrale kutsuma.

Naised taluvad valu paremini – nemad hoidsid peast kinni vaikides.

Esimese ehmatuse möödudes hiilis minu hinge kahtlus, et lati alt läbiroomamisel on mingi mõte. Aga milline?

VAT Teater koos Labürintteatriühenduse G9ga osaleb riiklikus programmis, kus 22 Eesti teatrit loositi paaridesse ning jällegi ­loosiga tõmmates anti igale paarile teha näidend Eesti Vabariigi saja-aastasest ajaloost, pühendudes kindlale kümnendile. VATi ja G9 etenduses kõlas viiteid teatridemokraatiale (antiikse Ateena demokraatias täideti kõik ametikohad loosimise teel, isegi jumalanna Athena preestrid saadi sel moel) ning Suurte Etenduste ajastule, millega ilmselt vihjatakse riiklikult suunatud pillerkaarile, mis on vabariigi juubeli puhul ette võetud.

VAT ja Labürintteatriühendus G9 tõmbasid „täielise teatridemokraatia“ ajastul loosiga kolmekümnendad aastad. See on majanduskriisi, vapside tõusu ja languse, vaikiva ajastu ning baaside lepingu kümnend. Vastikult vastuoluline aeg, ütleme otse.

Kümnend, mille tagumise otsaga on väga intensiivselt tegeldud, soovimata torkida kümnendi keskel juhtunut. Kirjanik Harglal on aga vapside lugu väga südamel. Nagu Draamateatri „Wabaduseristis“ võis näha, siis Hargla (ja Hendrik Toompere) idealiseerib vapse. Kuna Hargla on vapside ainese justkui monopoliseerinud, siis palun väga, Eesti ühiskond – sööge seda pirukat, mida Hargla teile küpsetab. Kus te pääsete, ühtegi teist pagarit selles töökojas pole.

Oletame, et VAT Teatri nali seisneb selles, et nad irvitavad nii EV100 (teatri)kultuuriprogrammi koostamise põhimõtte üle kui ka pilkavad seda, kuidas ühe väga olulise ja keerulise Eesti ajalooperioodi interpretatsiooni soomusrongi juhib ainu­isikuliselt üks suhteliselt äärmuslike vaadetega kirjanik.

VAT Teatri protest väljendub langemises kusagile mardiooperi, EÜE malevataidluse ja suvalise kooliteatri etteaste tasemele.

Kogu „Sirgu Eesti“ on siiski kolmeosaline asi. Vaatame Labürint­teatriühenduse G9 panust ja selle sobitumist minu (vandenõu)teooriaga.

Rännak: „Sirgu Eesti“ algab sellega, et publik veetakse läbi Rahvusraamatukogu keldrite, treppide, platvormide ja lugemissaalide.Foto: Siim Vahur
RRi fuajeesse kogunenud vaatajaskonnale jagati käepaelad numbritega, ühed paelad olid valged ja teised mustad. Selle tunnuse järgi löödi publik kahte lehte. Mõlemat seltskonda vedasid hanereas enda järel mööda Rahvusraamatukogu ruume, treppe, platvorme vastavates värvides futuristlik-ulmelistes kostüümides tüdrukud ja poisid. Ees trummilööja poiss ja tema järel lippu – valget või musta – kandev tüdruk. Nende juhtimisel sai marsitud läbi totalitaarse düstoopia, mis oli konstrueeritud RRi ­labürintlikesse ruumidesse. Seintel olid kõrvad, akna taga rippus Nõukogude sõjaväe sinel, kelder oli üle ujutatud punase plinkiva valgusega. Lõpuks ronis keegi uljas noormees RRi ­hoone kuplile ja lehvitas seal sinist lippu. Must ja valge lipp jäid alla, nende kandjad ei teinud alpinistlikku vägitükki kaasa, aga kokku sai ikkagi sümboli, et nüüd on totalitarismi aeg läbi ja vabariik käes.

Või taheti eri värvi seltskondi ajaloolabürindis ringi vedades öelda, et ajalugu ei ole ainult must või valge?

Peab kirjeldama ka seda, mida meile näidati päris-päris alguses. Ka alguses oli alpinistlik trikk, kus valgesse futu-kostüümi riietatud noormees laskus köiega RRi peasissepääsu ette rippu ning astus interaktsiooni maas seisva neiuga, kes oli musta värvi futu-kostüümis. Neiul oli peas pikk toru, mis muutis ta kriipsjaks, sellal kui poisil oli seljale kinnitatud valge Ninja-kilpkonna kostüümi taoline ketas.

Kriis ja ring: need on sümbolid, millest moodustub teatrisarja „Sajandi lugu“ logo ning samas ka EV100 ürituste logo.

Mul on tunne, et teatriinimesed ütlesid välja, mida nad sellest kõigest arvavad. Etteantud raamide painutamine, nendest välja murdmine, peen iroonia.

Teater NO99 ja Theatrumi (loosiga kokku viidud paarilised) ühistööst ei tulnudki midagi välja. Sest teatridemokraatia ei tööta. Teatrisarja „Sajandi lugu“ intriig seisneb nüüd minu jaoks küsimuses, kas selle projekti raames luuakse üldse midagi sellist, millel oleks jääv väärtus.

_________

Hea, et niigi läks
Jaak Allik
Sirp 3. november 2017

„Sirgu Eesti“ koosneb kolmest küllaltki harali komponendist: rännakust läbi rahvusraamatukogu maja, näitusest fuajees ning etendusest suures saalis.
Labürintteatriühenduse G9 ja VAT-teatri „Sirgu Eesti“, autorid Aare Toikka, Mihkel Seeder ja G9, lavastajad Aare Toikka ja G9, kunstnikud Henry Griin ja Aare Toikka, valguskunstnik Sander Põllu, kostüümikunstnik Keili Retter, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Marge Ehrenbusch. Mängivad G9, Katrin Saukas, Elina Reinold, Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago Soots. Esietendus 5. X rahvusraamatukogus.
„EV 100“ teatriprogrammis „Sajandi lugu“ seni loodud uuslavastustele teatris NO99 ja Vanemuises on ette heidetud loosijärgsete partneritega (Theatrum ja Sõltumatu Tantsu Lava) koostöö ebaõnnestumist. Sama tuleb kahjuks nentida ka VAT-teatris etendunud „Sirgu Eesti“ puhul: algne partner Cabaret Rhizome loobus ning ka uueks kaaslaseks valitud labürintteatriühendusega G9 pole suudetud ja ilmselt ka tahetud sisulist lavastustervikut luua. Teatriõhtu koosneb kolmest küllaltki harali komponendist: rännakust läbi rahvusraamatukogu maja, näitusest fuajees ning etendusest suures saalis.
Kolmveerandtunnisel tutvumisel hiigelhoone keldri, katuse ja trepistikuga ei suutnud vähemalt mina tabada mingitki seost programmikohaste XX sajandi 30ndatega ja kahjuks ka G9-le seni omase sisulise taotlusega. Olles varem kaks nende matka kaasa teinud, ei saa ma selleks ju kuidagi pidada lihtsalt liikumist punktist A punkti B, vaid ikkagi liikumise käigus tekkivat vahetut ja väga mitmepalgelist kontakti selles osalevate seni üksteisele võõraste inimeste vahel. Seekordsel rännakul saabus selline kontaktivõimalus alles finaalis, kui publik jäi juhuvaliku alusel paarikaupa vastakuti ning neil paluti teineteisele silma vaadata, käsi ulatada ja küpsis omavahel jagada. See oli tõesti kena ja väga labürintteaterlik hetk, mis ei õigustanud aga kuidagi sellele eelnenud pikka ja tüütut hanereas marssimist ning mõistatamist, mida võiksid küll tähendada koridori seintele kleebitud papist kõrvad ja tühjusse rippuma pandud sõdurisinel. Loomulikult ei saa vahetut kontakti nõuda ega saavutada mitmesajapealist inimhulka juhtides, kuid on siis vaja selle peale välja minna?
Etenduse esimesest osast jäi kirkana meelde vaid öise Tallinna kohale kui minaretitorni taevaisa poolt heisatud kuldne kuusirp, mis viis mõtte hoopis ehk XXI sajandi 30ndaiks valmivale ekrelase õudusunenäole. Nagu kavalehelt ja hiljem ka lavalt kostnud tekstist võis järeldada, taheti muu kõrval tõmmata vaatajate tähelepanu ka rahvusraamatukogu hoone remonti vajavale seisundile, ent selleks võinuks kindlasti valida teistsugused ja mõjuvamad vahendid.
Hoone allkorrusel loodud fiktiivse kunstniku Ernst Meele (1920–1999) näitus tutvustab EV saja aasta lugu ja sõjaeelse vabariigi aegseid poliitikuid. Lugedes kavalehelt, et ühel lavastuse teksti autori Mihkel Seedri „targal ja globaalse silmaringiga“ sõbral polnud õiget aimu isegi Konstantin Pätsi isikust, olnuks selline näitus kindlasti valgustav ja teretulnud. Iseküsimus, kui paljud vaatajaist maldavad vaheajatoimingute käigus (mille hulgas ka näituse nn avatseremooniaga kaasnev tasuta viinapits) sellega põhjalikult tutvuda – ja aru saada, et tegemist on võltsajalooga, mille aluseks Ernst Meele põhitees „kõik võinuks olla ka teisiti“.
Seejärel siirdutakse raamatukogu konverentsisaali jälgima Aare Toikka lavastatud ligi kahetunnist näitemängu. Lavastuse ideega, mille autorina viidatakse Indrek Harglale, on korratud tema 2014. aastal Eesti Draamateatris lavastatud „Wabadusristi“ kontseptsiooni, mis seisneb Artur Sirgu ja vapside heroiseerimises ning riigipöörajate Pätsi ja Laidoneri omakasupüüdlike huvide paljastamises. Tuleb tunnistada, et Toikka ja Seeder on vapside (mitte küll Sirgu!) kujutamisel olnud Harglast mõnevõrra kriitilisemad ja ka sotsiaaldemokraatide liidrit Reid näitab Tanel Saar siiski fašismi pealetungi pärast tõsiselt muretseva poliitikuna, mitte lihtsalt punase lipuga vehkiva tolana, nagu meenub Eesti Draamateatri laval Hendrik Toompere ja Lauri Kaldoja esitusest.
Mõtlemapanev on publikuga sooritatav manipulatsioon: rahvusraamatukogu naiskoori eestvõttel hakatakse vapside taktikepi all kenasti kaasa laulma „Eestimaa, mu isamaa“. Seevastu Pätsi ja eriti Laidoneri kujutatakse üsna groteskselt. Elina Reinold pole Stalini kingitud valgel hobusel ringikappavale ning riigipeaks kippuvale kindralihärrale igatahes mingitki õigustust leidnud. Uue momendina („Wabadusristist“ ma seda ei mäleta) on sisse toodud idee, et Sirgu võisid mõrvata ning Pätsi ja Laidoneri vapse lämmatama õhutada hoopiski NKVD-lased ja Vene saadik Raskolnikov, kelle pakutud kokkuleppe olevat Sirk uhkelt tagasi lükanud. Katrin Saukas loob Sirgust näidendi etteantud raamides igati tõsiseltvõetava tegelaskuju, rõõm on näha andekat näitlejannat taas laval suurema trupi koosseisus. Tanel Saart tahan kiita ka Vene saadik Raskolnikovi mõjuva kujutamise eest, kuigi päris Raskolnikov oli palju huvitavam isiksus. Temast sai Stalini režiimi kirglik paljastaja, kes kummalise kokkusattumusena lõpetas nagu Sirkki – enesetapuga (?) ühe Prantsusmaa psühhiaatriakliiniku aknast välja viskudes.
Kuigi ajalugu teatavasti olekseid ei tunnista, on Hargla nägemusel, et Sirgu juhtimisel poleks Eesti 1939. aastal hääletult alistunud, vaid võitnud oma teise Vabadussõja, kindlasti eluõigus. Samaväärselt oletusega, et Pätsi ja Laidoneri reaalpoliitika oli tegelikult rajatud veelgi utoopilisemale usule, et Hitleri kiire võit on kindel.
Kui Toikka ja Seeder tahtsid Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks kinkida just sellise ajaloomõtestuse, siis olgu see nende valikuvabadus, millega vaielda pole praegusel juhul mingit mõtet.
Lavastuse teeb segaseks ja venivaks hoopiski autorite valitud raam seoses Ernst Meelega, kelle suure portree all kogu vaatemäng aset leiab. Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje, et kasutatakse tuntud „teater teatris“ võtet: näitetrupp püüab leida materjali „EV 100“ sünnipäeva tähistama mõeldud suurlavastuse loomiseks ning valib selleks noorkirjanik Eduard Poolöö (Meelis Põdersoo) käsikirja „Sirgu Eesti“. Lavastamise jooksul tekivad esitajate vahel aga korduvalt vaidlused, mis loo sujuva käigu seisatavad.
Lõpuks „likvideerivad“ näitlejad oma autori, sest juubeliks on vaja müüti loovat, mitte seda purustavat teksti, ning leiavad, et Sirku tulnuks kujutada hoopis Kalevipojana, kes oleks viinud eesti rahva tõepoolest õnnelikku tulevikku. Näitusesse ja eriti kavalehte süvenemisel jõudsin aga arusaamisele, et tegu on kaugelt keerulisema konstruktsiooniga: laval pole mitte endale autorit otsiv näitetrupp à la Pirandello, vaid hoopis kunstnik Ernst Meele õhutusel Eestis pärast 1991. aastat kehtestatud teatridemokraatiale rajatud Suure Etenduse ajastu juhtfiguurid. Meie riiki valitseb nimelt Suure Etenduse Korralduskomitee, kuhu kuuluvad Esidemokraat, Opositsionäär, Ajaloolane, Suure Etenduse Lavastaja ning rahva seast aastaks valitav ja sellega riigijuhtide rotatsiooni tagav Rahvavolinik. Viimase ülesandeks on määrata igakordse Suure Etenduse peateema, mis kinnitaks taas rahvuslikku müüti ja sisendaks kodanikele, et Eesti valitud suund on õige ja ainuvõimalik.
Mõned vaatajad (teiste seas Andrei Hvostov1) on lugenud sellisest konstruktsioonist välja iroonia kogu juubeliaastat iseloomustava ajaloo mütologiseerimise ja ka „Sajandi loo“ teatrisarja väljamõtlejate, „EV 100“ korralduskomitee aadressil (Jaanus Rohumaa, Margus Kasterpalu jt) ning kahetsenud, et teater pole paroodilist elementi rohkem ja teravamalt rõhutanud. Tunnistan, et minu fantaasia selleni ei jõudnud. Vajadus välja mõelda Ernst Meel ja tema Esidemokraadist tütar (Katrin Saukas on sunnitud Sirgu kõrval kehastama ka teda) jäi kontseptuaalselt sama segaseks kui rännak mööda raamatukogu.
Tehiselulooga tutvumisel selgub, et pooleli jäänud bioloogiharidusega Meel polnud mitte kunstnik, vaid hoopis teatrimees, kes teenis kogu nõukogude aja leiba eraõpetajana ning rajas juba 1950. aastail teatritrupi Taarkus, mis andis Rocca al Mare vabaõhumuuseumis suurejoonelisi etendusi. Temast sai vabadusvõitleja, kes sõitis 1982. aastal välismaale Eesti vabadusideele toetust koguma ning valiti 1989. aastal Moskvasse iseseisvust nõudma saadetud delegatsiooni liikmeks. Meele Eesti Vabariigi 80. aastapäeva (1997) auks koostatud ajaloonäitust me vaheajal uurida võimegi saamaks teada, et 1949. aastal suudeti eestlaste tugeva kokkuhoidmise tõttu ära hoida küüditamine, 1994. aastal ei hukkunud Estonia katastroofis ükski inimene ning 1996. aastal võitis Erika Salumäe koguni kolmanda olümpiakulla. 1997. aastal elas Eestis juba 1 909 414 inimest ning Eestimaa kuulutati maailma õnnelikemate inimestega riigiks.
Lavastuse alapealkirjaks ongi loosung „Oleks võinud minna ka teisiti“. Paraku nõuab sellest teesist arusaamine siiski vastust küsimusele – mis puhul? Kus ja kes tegi vea, et tegelikkus kujunes kaugelt kurvemaks. Otsest vastust sellele küsimusele lavastus ei anna. Meele „mälestustest“ rebitud trükilehtedel on ülistatud võrdselt nii Pätsi kui ka Sirku, nii Laidoneri kui ka Reid. Paratamatult surub peale mõte, et kui 1933. aastal oleks säilitatud „rahvusühtsus“ ning Sirk ja vapsid lastud võimule, siis läinuks ajalugu teisiti ja palju roosilisemalt. Sama järelduseni jõuab oma Maalehe mõtiskluses ka Sulev Oll.2
Kui tegijate mõte tõesti selline ongi, siis jääb üle vaid loota, et pähe tükkiv paralleel tänapäevaga neile valusat õppetundi ei anna.

1 Andrei Hvostov, „Sirgu Eesti“ – nagu rusikalöök kõhtu. – Eesti Ekspress 18. X 2017.
2 Sulev Oll, Must ja valge, see ongi tervik. – Maaleht 12. X 2017.

_________

Must ja valge, see ongi tervik
Sulev Oll
Maaleht 12. oktoober 2017

Mida sina Eestile kingid? Mina annan oma riigile lubaduse mõelda sündmustele ajaloos, millest kõigest väest on vaikida püütud. Torgata niiviisi kas või väike auk trummi, millel me üheülbalisi ülistuslaule põristame.
Ajalugu on vägev näitelava. Ainult et publikul ei lubata etendusel rahus saalis istuda. Jah, nemad mängivad ja meie vaatame. Paljudel juhtudel käivad asjad aga hoopis nii, et nemad küll tõesti mängivad, ent meiega.
Lihtne, vahel lõbus ja peaaegu et turvalinegi oleks, kui mängitaks vaid tunnetega. Aga lugu on palju tõsisem. Nad mängivad meie saatusega, tulevikuga, isegi eluga.
Elu näitelavalt saab ajalugu tükikaupa ka teatrilavale tuua. Labürintteatriühendus G9 ja VAT Teater tegid meie ühisele vabariigile valusa kingituse, tuues välja lavastuse “Sirgu Eesti”. Ei, mitte “Sirgu, Eesti!”, mis meie sisemise trummipõrinaga rohkem kokku kõlaks, vaid Artur Sirgu Eesti. Eesti, milline võinuks meil olla, kuhu me aga mitte kunagi ei jõudnud.
Mustaga valge vastu
Ma ei hakka lavastajalt küsima, mida tähendasid mustad ja valged ruudud mängupaiga rahvusraamatukogu ees, musta ja valgesse riietatud tegelased. Võtan neid kui vastandeid, mis vaid koos moodustavad terviku. Näiteks üheskoos elamise vormi, kus ühed mõtlevad nii, aga teised hoopis teisiti – ühiskonna, kus meie õlgadel on eri kangelased, südametes eri usutunnistused.
Veelgi täpsemalt: must ja valge moodustavad ka selle kogukonna, kes juba eelhääletades, eriti aga 15. oktoobril jaoskondades omavalitsuste volikogud valib. Valijad esindavad õnneks kõiki, nii musti kui ka valgeid. Demokraatia toimib. Vähemalt välises vormis.
Ainult et alati tekib hirm: kas need, kes aastaid ja aastaid n-ö rahva usalduse pälvivad, meie kõigi peale enam mõtlevadki. Või on võim neile nii magusaks, nõnda harjumuspäraseks muutunud, et nad (volikogu) laua äärest enam sugugi eemale astuda ei raatsi?
Veelgi riskantsem on asi terve riigi puhul. Alati leidub neid, kes tunnevad, et nad on hoopis kõrvale jäetud. Ning kui nad äkki piisavalt veenvalt varjust valguse kätte astuvad, mustadest valgeteks saavad, tekib küsimus, kas me oleme piisavalt tugevad, et tõde ja selle poolvend demokraatia välja kannatada.
Eesti Vabariigi teatrilavale kingiti 100. sünnipäevaks Artur Sirk, peaaegu et tundmatu mees aastakümnete tagusest ajast. See Sirk, kellest vanemad inimesed olid kuulnud, aga kelle mälestust kustutati nii iseseisvuse ajal kui ka nõukogude perioodil nõnda hoolega, et järele ei jäänud peaaegu mitte midagi.
Üllataval kombel on Sirk ka praeguses sini-must-valges ajaloos väga väikeseks, lausa episoodiliseks tegelaseks jäetud. Töö vassimise ja varjamisega kippus koguni niikaugele, et selle mehe jaoks tuli Aare Toikkal eraldi lugu lavastada.
“Või see poisike tahab juhtida riiki, mille meie oleme loonud!?” olevat Sirgu kohta eravestluses öelnud riigivanem ja hilisem president Konstantin Päts. Ütles ta nii või ei, üks on aga selge: Eesti riiki juhtima seda meest ei lastud. 1937. aasta 31. juulil leiti Artur Sirk Luksemburgis Echternachi linna hotelli betoonsillutisel lamamas.
Selle kohta, kuidas nii juhtus, tehakse oletusi jätkuvalt. Lavastuses “Sirgu Eesti” väidetakse, et… (Kahjuks pole eetiline tüki sisu ette rääkida.)
Võim käeulatuses
Vandeadvokaat Artur Sirk, Eesti Vabadussõjalaste Liidu silmapaistev tegelane, vahistati 12. märtsil 1934. Tema ja ta mõttekaaslased olid kerkinud nii mõjuvõimsaks jõuks, et targem näis neilt tulevikuvõimalus otsustava tegutsemisega hoopiski ära võtta.
Teel tulevikku need minevikumehed ehk vabadussõjalased aga just olid. Nende esitatud põhiseaduse eelnõu läks 1933. aasta sügisel toimunud rahvahääletusel läbi vaatamata sellele, et koguda tuli vähemalt pooled valimisõiguslike kodanike häältest. “Need 416 000, kes hääletasid poolt, on näidanud üles oma poliitilist küpsust, on näidanud, et nad on head eestlased ja õiged Lembitu järeltulijad,” lausus osava sõnaseadjana tuntud Sirk.
1934. aastal toimuma pidanud riigivanema valimistele seadsid vabadussõjalased üles kindral Andres Larka (toona 33aastane Sirk oli ea poolest liiga noor), kes kogus üle 50 000 toetusallkirja ehk enam kui konkurendid kokku.
Siit olnuks vaid samm võimuni ja ehk ka Eesti teistsuguse tulevikuni. Aga läks teisiti. Peale jäid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja mitmed teised, kes Eesti Vabariigi viimaste juhtidena ajalukku kinnistusid ning möödunud aegu taga igatsevate laulude sisse pandi. Sirk aga unustati.
See lugu tõukub poliitikast, aga veel enam meist endist, kes me igaüks oleme nii erilised, nii omanäolised, aga kõik kokku ka parajalt arglikud karjaloomad, kes hakkavad palja käeviipe peale liikuma või jäävad seisma.
Mis tõstis Sirgu ja tema mõttekaaslased nii kiiresti nii suure au sisse? Eks ikka poliitikameeste pahed, needsamad, millega nad praegugi meie kannatust proovile panevad. Uhkus ja upsakus, tühjade sõnade kõmistamine, selgete tõdede eiramine, oponentide solvamine, partei laulu kaasalaulmine, valija unustamine, väikestest hüvedest viimase pigistamine. Ning muidugi aina kasvav soov võimule jääda, olgu partneriks või endine vaenlane.
Tõsi, praegu on Eestis näiliselt rahulik. Pole Sirku ega tervet põlvkonda ühtviisi mõtlevaid mehi, kes võiksid rusika lauale lüüa ja põrutada: “Meie selle vabaduse välja võitlesime! Meie soovime nüüd ise võimu enda kätte võtta!”
Samas varitseb alati oht, et niipea, kui võim enam rahvaga kokku ei kuulu, kui me riigi juhtimist vaid näitelavaks peame, ilmuvad sinna tegelased, keda näidendis pole. Sirgu etenduses just nii oli. Ning ootamatult ilmunud mees võttis kätte pika punase köie…
Keda ja mille eest kaitsta?
See lugu tõukub poliitikast, aga veel enam meist endist, kes me igaüks oleme nii erilised, nii omanäolised, aga kõik kokku ka parajalt arglikud karjaloomad, kes hakkavad palja käeviipe peale liikuma või jäävad seisma. See lugu oli meist, kes me tahame kuulda ilusat lugu. Umbes sellist, nagu pakuks meile Ernst Meel.
Kui juba Artur Sirk lavale toodi, siis vähim, mis teha saame, on tema loost õppida.
“Kes oli see Ernst Meel?” küsisid paljud, kes õhinal asusid lavastusega seotud sini-must-valget näitust vaatama. Vastus on õigupoolest lihtne: üks meie seast. Mees, kes võinuks olla, aga keda ei olnud. Kes võinuks presidendiks tõusta ning hakata rahvale suuretendusi pakkuma, kus jäetakse kõrvale kõik, mis võiks meie meelerahu rikkuda.
Kui aga vana Meel, see autori peas loodud tegelane, juba teises ilmas viibib, läheb etenduste tava tema tütre toel tänumeeles edasi. Rahvast koguneb aga üha vähem. Kuni ühel päeval…
On hea, kui seda üht päeva ei tule. Aga selleks on vaja poliitikutel hakata rahvast ka tegelikult teenima. Saime ju ajaloolt uue võimaluse olla, vabalt hingata, aga me ei tohi osava lavastaja sätitud suuretendustest lasta end pimestada.
Meil on aeg ajaloo must ja valge pool kokku panna. Kui juba Artur Sirk lavale toodi, siis vähim, mis teha saame, on tema loost õppida. Tegema vahet tegelikul ja näilisel demokraatial, ka kaitseseisukorral, mida on vaja riigi kaitseks, ning kaitseseisukorral, mida on vaja võimul olijate kaitsmiseks.
Miskipärast ei armasta me aga oma lähiajalugu just ülemäära. Ja anname võimaluse Ernst Meelele, populistile, kes jutustab meile tõe pähe lugusid, mis rohkete uusesituste kaudu tekitavad tunde, et tõsi – just nii see ju oligi!
Aga kahjuks ei olnud. Pärast Sirku tuli väga koledaid aegu, kus must ja valge möllasid veelgi vägevama jõuga, ja varasema sinise asemel juhtis sündmusi punane.
Mida siis Artur Sirgu kohta lisada? Ei suurt midagi. Tema raamatu käsikiri Eesti poliitikutest ja nende mahhinatsioonidest läks Sirgu viimasest elukohast kummalisel kombel kaduma, tema toimik aga koguni arhiivist.
“Suuremat armastust ei ole ühtegi kui see, et ta oma elu jätab oma sõprade eest,” kõlas 1944. aasta 2. augustil peetud Sirgu mälestusteenistuse teemasalm. Kodumaa mulda, nagu paljud teised, pole sündinud rahvajuht aga jõudnud. 25. septembril 1900 Lehtse vallas Pruuna külas sündinud Artur Sirk ja tema abikaasa Hilda puhkavad Helsingis Hietaniemi kalmistul.

_________

Danzumees
Facebook 10. oktoober 2017

Mis värk on nende EV100 teatrisarja “Sajandi lugu” etendustega… siiani pole kolmest esimesest osast ükski päriselt meeldinud. Lähevad küll üha paremaks, aga kas on tegemisel läinud liiga kiireks, et pole saanud päriselt mõtteid koondada või on tellimustöödel selline teistmoodi maik küljes või mis on viga, aga viga on.
NO99 oli kaugel “revolutsioonist” ja veel kaugemal Eesti 1910-1920 perioodist… tegemist oli rohkem maailmalõpuga ja kõige muu kui Eestiga.
Vanemuise tükk oli suuremas osas tantsuetendus, mis ei haakunud üldse valitud suuna, ehk keeleplahvatusega, ega ka muidu Eesti 1920-1930ga. Tantsuliselt ka ei “plahvatanud”, pigem oli tagasihoidlik ja ilma ilusate kujundite või tugeva koreograafiata. Sõnalises osas oli natuke jumet, aga ikkagi kuidagi monoloog monoloogi järel ja ei tekkinud terviku tunnet.
Ja nüüd VAT ja G9 ühistöö, kus esimene tund on jalutuskäik ümber Rahvusraamatukogu ja selle koridorides ja katusel, kus ainuke kõnetav hetk on “sein kõrvadega”. Siis tubli tükk tühja aega ja lõpus draamaetendus, milles Elina Reinold küll särab Laidonerina, aga tekst ise oleks kui Pätsu samba vastane agitatsioon ning kasutab isegi nende vastaste argumente oma tekstis. Tegelaste laused ongi kui plakatlikud väljaütlemised ning ausalt öeldes igav oli, kuigi näitlejad pingutasid endast parimat. See Sirgu intriig oleks väärinud huvitavamat käsitlust ning puhtamat lavastust (miks kogu see prügiteema? miks see “suure etenduse lavastamine” tänapäeval – tuua kaht vastasleeri esile, aga laval siiski näidata vaid üht poolt nägemusest?). Indrek Hargla, kelle kaasideel ilmselt lugu baseerub, on ise kirjutanud näidendi “Wabaduserist”, mille Toompere 3 aastat tagasi Draamateatris lavastas ning mis käsitles ka seda teemat, mida VATikad mängisid. See oli nii teksti kui lavastusena toona tunduvalt tugevam, kuigi lavastuslikus mõttes võiks isegi paralleele tõmmata selle laialivalguvusega. Ajalugu ei olegi lihtne üheselt tõlgendada ning eesti ajaloolasedki jagunevad selgelt kaheks leeriks oma uskumustes, aga antud juhul on siin see üks pool tugevalt esil. Mitte, et ma ise teisiti arvaks, lihtsalt imelik tunne jäi kuna ülesehituslikult olid nii poolt kui vastu inimesed laval ning esitasid üht ja sama versiooni loost.
Ehk siis pettumus pettumuse järel. Loodetavasti novembris Tartu Uus Teater ja Von Krahl üllatavad ning pakuvad midagi sisukat ja terviklikkumat, kuigi kogu asi on koos rongisõiduga Tapale ja tagasi…
Kunagi sai osaletud ühes “rongikaaperdamise teatris” –
Tallinnast Viljandisse, kus lõpuks ka toona värskelt Ugalasse maandunud lavaka 20.lennu omad (P.Võigemast, M.Soomets, O.Aardam, K.Kuntsel, K.Lepp, C.Vaikjärv) esitasid “Koturnijad”-tüki. See oli küll äge elamus… seega ootused EV100 Eesti sajandi loo 1940-1950 osas on senistest pettumustest hoolimata veel kõrgel!

Birgit Annast: Ühistöö on aeganõudev ja suur suhtekorralduslik ning logistiline väljakutse ilmselt eri paigus tegutsevatele truppidele. “Osalesin” eile VAT-i etendusel ja mulle tundub nüüd, et eraldi lavastustena oleks need 2 n-ö segmenti ehk tervikutena mõjunud. Aga meeldejäävat oli mu meelest mõndagi, kuigi ka küsitavat jagus.
10 October at 15:54

Danzumees: Jah, hea mõte – Eraldiseisvate lavastustena oleks tõesti neist saanud paremad. Meeldejäävat oli minu jaoks ka see “allaronimine” alguses. Ning need kummalised kujud. Aga draamaosas eriti peale Elina Reinoldi Laidoneri ja tema “helevalge” ratsu ma sealt kaasa ei saanud.
Ahjaa, kooride kasutamine mulle tavaliselt ei meeldi, aga selles tükis sobis see imehästi. Nii “rahva” stseenides kui ka taustamuusikana emotsioonidetekitajana.
Küsitavaid punkte küll rohkemgi…
10 October at 17:02

_________

Teatriblogi! VAT Teatri & G9 “Sirgu Eesti”
Raili Nugin, Keiu Virro
Vikerkaar, november 2017

Raili Nugin:

„Sirgu Eesti“ pealkiri on mitmetähenduslik – ühelt poolt viitaks see justkui (Eesti) sirgumisele ja kasvamisele, kuid teisalt on lavateose verbaalse osa üks keskseid tegelasi vastuoluline Artur Sirk. Etendus koosneb kolmest osast: tantsuelementidega ringkäigust, näitusest ning sõnalisest lavastusest. Ülemäära ühtset tervikut Labürintteatriühenduse G9 ja VAT teatri koostööst ei teki, kuigi näitus ning sõnaline osa üksteist siiski toetavad.

Ehkki „Sajandi lugu“ sarja ühe etendusena peaks lavastus luubi alla võtma perioodi 1930-1940, pretendeerib dramaturgide pintslihaare laiemalt kogu 100-aastasele perioodile (nii nagu ka eelmised sarja etendused pole jäänud liigselt aja (ega ka loo) kütkeisse). Tantsuetendus pakub tõlgendusterohket ringkäiku Rahvusraamatukogu nii sise-kui välistreppidel ja koridorides keldrist katuseni. Retke kestel lendab punaseid lipikuid, valgeid ebemeid, lehvivad mustad ja valged lipud, sekka siniste ja punastega. Koridorides uidates kohtame sõdurisineleid, banaane ja pallimerd. Peategelasena jääb domineerima siiski Rahvusraamatukogu hoone – oma grandioossuses, armetuses ja igapäevasuses.

Kirev sümbolitesadu jätab paljutki vaataja tõlgendada, siiski tundus algne musta ja valge võitlus, hilisem punaste lehtede sadu ning lõpus troonile trügiv sinine lipp (ja selle käigus käik läbi amfiteatri ja keldri katusele) teekonda läbi Eesti ajaloo, orust tippu (kas tegu on iroonia või paatosega, ei teagi öelda, kahtlustan siiski esimest). Tipputõusnud lipp pole sinimustvalge, vaid sinine – on see viide Euroopa Liidu lipule või vihjatakse lipuvärve killustades Eesti arengu killustatusele?

Ka näituseosa mängib 100-aastase ajaloo kaardile, presenteerides tõestisündinud fakte segiläbi teatritegelase Ernst Meele elulooga, kelle põhimoto oli „Kõik võinuks minna ka teisiti!“. VAT teater ise rahustab vaatajat, et kui sel ei meenu kultuuriajaloost ühtki Ernst Meele nimelist tegelast, ei maksa oma mälus kahelda, sest „Ernstiga on selline lugu, et teda ei olnud tegelikult olemas. Vähemalt mitte meie reaalsuses.“ Ernst Meele moto on minu jaoks ka järgneva sõnalise osa võti. Esmapilgul mängitakse lavastuses üsna ühemõtteliselt läbi vandenõuteoreetiline versioon Artur Sirgu traagilisest saatusest. Näeme võimuahnet Laidoneri ning laveerivat Pätsi, kes kasutavad entusiastlikke vapse ära autokraatliku režiimi kehtestamisel.

Dramaturgiline lahendus sellele loole on veidi pikaleveniv ning puust-ja-punaseks-stiilis, samas vaheldub jutustus osatäitjate vaidlustega „Suure Narratiivi“ üle, ironiseerides nii hegemoonilise ajalookirjutuse üle. Nendes vahepalades käivad kirglikud heitlused tõe väljaselgitajate ja hea lõpuga loo otsijate vahel. Olgu öeldud, et noor tõeotsija lõpetab prügikastis, šampus aga voolab klaasidesse ja kunst elab edasi.

Lavastuses etendatud Ernst Meele teatridemokraatia, tundub, nõuab samamoodi ohvreid nagu 100-aastane Eesti demokraatiagi. Sealjuures jääb lahtiseks, mida see fenomen õieti siiski sisaldab ja kui demokraatlik on demokraatia. Või kui tõsiseltvõetav on ajalugu ja selle narratiiv. „Kõik võinuks minna ka teisiti“ tähendab teatridemokraatias, et läks täpselt nii, nagu me otsustame jutustada.

Keiu Virro:

EV100 “Sajandi loo” lavastuste sarja kolmekümnendad on kanda saanud VAT-teater ja Labürintteatriühendus G9. Tulemuseks on kahemõttelise pealkirjaga kolmeosaline lavastus “Sirgu Eesti”. Etteruttavalt: tulemus valgus laiali ja pikaks ja kurvastas mind egoistlikust vaatepunktist seda enam, et mõlemad teatrid kuuluvad mu personaalsete lemmikute hulka.

Mis toimub? Kolmetunnisest lavastusest umbes 40 minutit kulub ringkäigule Rahvusraamatukogus, järgneb näitus “Oleks võinud minna ka teisiti” ning viimased kaks tundi täidab Aare Toikka lavastatud lugu Artur Sirgust.

Ringkäik mäluasutuses sobib ajalooteemadega iseenesest vähemasti kõla poolest hästi ja võimaldab hoonet päris mitme uue nurga alt näha. (Huvitav, kuidas olukord 2018. aastal etendust Tartus mängides lahendatakse? Oletan, et Ülikooli raamatukogus?) Labürintteatri massirongkäigus on võluvaid hetki: lipuheiskamine; nagu muuseas raamaturiiulite vahel lauluviisi ümisev rahvariietes naiskoor või see, kui mõnd aega maailma otseses mõttes läbi punaste prillide vaadanud publik end ühtäkki saksa ja austria raamatute sektsioonist leiab. Ent G9 senised lavastused on minu jaoks talletunud oluliselt isiklikumate ja sellevõrra kõnetavamatena. Publikut on “Sirgu Eesti” puhul küll oluliselt rohkem kui nende varasemates lavastustes, aga samas, see ei tulnud ju tegijatele üllatusena.

Lavastuse teises osas, näitusel, esitatakse alternatiivset Eesti narratiivi. Seda, kuidas ajalugu oleks võinud minna, kui Eestis oleks tegutsenud teatridemokraatia rajaja Ernst Meel. Näitus ühes alternatiivse ajaloojoone ja 30ndail olulist rolli mänginud inimeste kirjeldamisega Meele vaatepunktist toimis minu jaoks terviklikult. Võimalik, et terviklikkuse muljele ei teinud halba ka pitsike viina, mis näituse kõrvale pakuti.

Kõigi kolme osa ühe tervikuna nägemiseks või kahe viimase tunni jaoks oleks aga ilmselt ära kulunud veel paar pitsi.

Viimase osa raamiks on alternatiivne tänapäev, mil igal aastal toimub Ernst Meele ellu kutsutud Suur Etendus, vaatemäng, millega rahvuslikku positiivset narratiivi kinnistatakse/taasluuakse. Areenile astub noor näitekirjanik Eduard Poolöö (Meelis Põdersoo), kes pakub välja näidendi, mille peaosas on romantiline rahvuskangelane Artur Sirk ning pahalased Päts ja Laidoner. See, et lavastuse algidee üheks autoriks on märgitud Indrek Hargla, ei üllata vist siinkohal kuigivõrd.

VAT-teater näib “Sajandi loo” projekti irooniaga võtvat. Lavakujundus on sini-sinistes värvides, on paatos, on rahvariietes koor. Tulemus mõjub aga lohakalt. Viimane osa on pikk ja veniv, teater teatris vormi teostus on välja kukkunud umbes sama nüansirikkalt kui panniga vastu nägu saamine.

Etendusel, kus viibisin, aplodeerisid paar inimest lõpuks küll püstijalu. Kaht prouat kuulsin pärast arutavat, et see, mida laval näidati, oli nii õige. Seepeale jäin mõtlema, et mis siis täpselt ikkagi õige oli? See, kuidas 30ndate Eesti ajalugu näidati? Idee ise hakkas muide oluliselt võluvamana tunduma. Just sellest aspektist, mis võimaldab mõelda selle üle, kellel ja mil moel on õigus “õiget” ajalugu kirjutada.

P.S. Käisin väikese hilinemisega vaatamas Peeter Volkonski ja Musta Kasti “Kangelasi”, millega mõned etendused ka Tallinnas anti. Sellele järgnenud vestlusringis pakuti huumoriga välja, et ehk võiksidki Peeter Volkonski ja Must Kast nüüd heaga kõik EV100 “Sajandi loo” kümnendid ise lavale tuua. Pean tunnistama, et sarja esimese nelja lavastuse järel kõlas see vähemasti korraks päris toreda mõttena.

[Kirjavead selles artiklis parandatuf G9 poolt. Algupärase kirjapildiga tutvumiseks vaata http://www.vikerkaar.ee/archives/22204]