ELUAEG / LIFETIME
04 IX – 23 X 2016

_________

Eesti teatri keskmine, hea ja isegi väga hea
Heili Sibrits
11 09 2016

Cabaret Rhizome’i multimeedialavastus «Kuningas Oidipus» ei haara vaatajat mängu, jättes ta vanamoodsalt pealtvaatajaks. Siiski on tulemus huvitavam kui Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud «Eluaeg», mis viib publiku küll linnaruumi ja maha jäetud majja seiklema, kuid samas unustab ta ära.
«Eluaega» vaevavad samad probleemid mis Labürintteatriühenduse G9 eelmisi lavastusi: nõrk, peaaegu olematu dramaturgia, venivus, tegijate energia kulub iseendale, publik unustatakse ära. Osalusteater ja jalutamisteater nõuab mõlemalt poolt, nii teatrilt kui ka publikult, rohkem.
Olles maailmas näinud mitut meisterlikult tehtud osalemis-jalutamisteatrit, kus pole mitte midagi jäetud juhuse hooleks, tuleb kurvalt tunnistada, et suur osa praegu Eestis tehtavast on alles katsetamisjärgus ning põhineb tegijate siiral õhinal ja soovil teha teistsugust teatrit.

_________

“Eluaeg”: Keili Retter ja Liis Viira
Greta Külvet, Keili Retter, Liis Viira
04 09 2016

Kuna kumbki teist pole elukutseline näitleja, siis mind huvitab kuidas te ennast laval olles tunnete?
Keili: Üllatavalt hästi. Kui ma tavaelus olen väga häbelik ja isegi klassi ees esinemine ei ole kerge, siis siin on see nauditav. Kuna me loome oma lood ise, siis see on nii hingelähedane, et ei teki esineja rolli. See on nagu suhtlusvorm ja siis ei tunneta lava ja soorituspinget nii suuresti.
Liis: Muusikuna ma olen harjunud suhtlema ainult muusika kaudu. Mu nõrgem külg ongi suhtlus publikuga, mida aga ootab ka kontserdipublik.
Millised on teie lood?
Keili: Mina stsenograafina otsin tuge keskkonnast, mis inspireeriski mind oma mälestusi sorteerima. Üks lavastuse osa on teekond Tartu linnaruumis. Toomemäel on palju tõuse, puid, käsipuid. Mulle tundus, et käsipuu võib suures plaanis viia usalduse küsimuseni. Minu loos ongi need inimesed ja olukorrad, mis on minu elus olnud vajalikud, et saaksin edasi minna. See on turvatunde ja usalduse lugu.
Mis neid erinevaid lugusid ühendab?
Liis: Need tulevad ühise katuse alla kokku – tegemist on eluajaga. Lähtekohaks on sündmused, mida kõik inimesed on elus kogenud. Kõik on tõenäoliselt tundnud kaotusvalu, rõõmu või häbi. Kõik on tundnud igatsust, aga igaühe lugu seoses igatsusega on täiesti erinev. See on võõra inimese loo tajumine oma raamistikus.
Keili: Me üritame inimestele luua keskkonna, kus nad oleks piisavalt lõdvestunud, et mälestused nende sees aktiveeruks.
Milline roll on “Eluajas” publikul?
Liis: Põhimõtteliselt sama roll, mis meil – peegeldamine. Piirid varem majas olnute ja etendusele tulijate vahel kaovad.
Keili: See on seisundi-lavastus. Muusika, ruumid ja karakterid loovad publikule seisundi, kus nad saavad häbi tundmata enda sees trippida.

_________

Läbisegi mäng ja elu, publik ja näitlejad
Piret Kuub
06 09 2016

Labürintteatriühenduse G9 ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud «Eluaeg» jätkab ruumirännakuliste lavastuste rida, mille algusaeg ulatub neil kahel päris mitmete aastate taha. Sinna ritta võib paigutada nii Uue Teatri «Odysseia», aga ka eelmisel Draama festivalil näidatud «Mõtteainese» ja Eesti teatrikoolide ühistööna valminud «Pärismaalaste paaritumismängud».
Ühisnimetajaks on rännak läbi linna, publiku kaasamine etenduse loomisesse, piiride segunemine mängu ja reaalsuse vahel.
Arusaamatus ja ärevus
Pühapäeval esietendunud «Eluaja» publikul on üsna võimatu jääda passiivseks kõrvaltvaatajaks, sest on pidevalt kaasatud mitmesugusesse tegevusse. Taaskord ootab vaatajat ees omanäoline ekskursioon, samuti eeldatakse temalt kaasa «mängimist» ja oma lugude jutustamist.
Publik tabab end pidevalt küsimas: kes on etendaja ja kes vaataja, mis on n-ö sisse lavastatud ja mis toimub juhuslikult? Juba etenduse algupoolel, kui vaatajad suunatakse kellegi korterisse, valitseb paras arusaamatus ja ootusärevus. Ei teata täpselt, mis õigupoolest toimub või toimuma hakkab.
Keegi magab voodis, keegi võtab tolmuimejaga tolmu, keegi lõigub köögis õunu, keegi otsib kassi … Kuigi igale külastajale on enne antud kiri, kus seisab tema personaalne ülesanne, paistab enamik inimesi olevat segaduses, oskamata eriti midagi teha. Õhus on küsimus: kas on siin kusagil ka mõni «päris» näitleja või «mängivadki» etenduse külastajad üksteisele? Taotlus esineja ja publiku vahelisi piire lõhkuda õnnestub täielikult.
Ka järgmises «stseenis», mis kujutab endast tänaval kõndivate inimeste vaatamist läbi lavaraami meenutava kangialuse, kohtuvad paljuski teatripärane ja juhuslik. Enamik möödujatest on siiski näitlejad, mida reedab muu hulgas nende teatraalne kehahoiak, ent mõne puhul jääbki lõpuni selgusetuks, kas ta on juhuslik möödakäija või ikkagi etendaja.
Selge on vaid see, et möödakihutavad autod ei saa kindlasti olla etendusse «sisse lavastatud», kuid sellegipoolest moodustavad nad suure osa situatsioonist. Igal juhul on siin tegemist nähtusega, kus tegelik elu muutub ühtäkki teatriks – nimelt siis, kui see asetada vastavasse konteksti ja vaadata teatava pilguga. Ei olegi oluline, mis on päris ja mis mitte, peamine on kompaktne tervik.
Toomel vanas majas
Enamik ajast saab etendusele tulnu viibida Toomemäe nõlval vanas majas, ammu unustatud ja aegadest puretud esemete keskel, liikuda ringi tubades, mis pole võib-olla enam tükil ajal aktiivset elu näinud, kuid mida nüüd täidab iselaadne tegevus. Ka siin on publikul täita suur roll nii vastuvõtmisel kui ka endast andmisel.
Vaataja saab muu hulgas tuvastada lõhnu, teha endale make up’i, voolida ja kuulata personaalselt talle pühendatud muusikat. Ja põhiline – mõlgutada mõtteid, mida ümbritsev temas tekitab. Selline lavastus ei saa kuidagi olla etteaimatav, vaid säilitab endas alati mingi salapära, teadmatuse, põnevuse.
Kuigi palju on juhuslikku, läbib etendust mõtteline telg ja seda hoitakse hästi raamides. Pidevalt viidatakse ja suunatakse publikut mõtlema sellistele teemadele nagu mälestus, mahajäetus, teekond, sina ise. Ka reaalne autosõit lavastuses on pigem mõtteline, unistuslik reis, seotud vaataja enda soovide ja vajadustega.
«Eluaeg» jätkab õnnestunult eksperimentaalse, otsingulise suunitlusega osalusteatri laadi, kus etendus püsib ikka ja alati värske, tekitades suuri ootusi ja hulgaliselt ootamatusi.

_________

“Eluaeg”: sisekaemuslik kiri vaatajalt
Kristjan Martin Kasterpalu
06 09 2016

Päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud ja kuudest aastad. Aastaid jäävad üksteisest eristama suursündmused. Suursündmused aga on meie kõigi eludes sarnased – kolimine, töökoha vahetus, lähedase kaotus, teise poole leidmine. G9 „Eluaeg“ joonib kahekordselt alla tõsiasja, et meie kõigi teekonnad, ehkki esmapilgul nii ainulaadsed, on kokku pandud ühtedest ja samadest pusletükkidest.
Alustasin rännakut Markus Robami grupis ja tundsin end taaskord koosnevat tiigrist ja konnast ja kutsikahännast. Tundsin endas taas seda impulssi, mis ühendab kõiki poisse nende kujunemisaastatel.
See ürgmehelik tung on ühisnimetaja kõigil uka-uka mängudel, salaja nurga taga libistatud esimestel õllepurkidel ja oksajupiga kevadvetele teerajamistel.
Majja jõudnuna kerkis minu hinge süvasopist esile lapsepõlvest pärit mälupilt, millega seonduv emotsioon täiskasvanud minale seni arusaamatu ja alusetu tundunud oli. Sain esimest korda elus võimaluse selle endast välja elada. Päev hiljem neid ridu kirjutades tunnen, et hingan vabamalt.
Progress marsib armutult edasi ning sellega kohanemine hõlmab meie ajast ja tähelepanust aina suurema osa. Siiski sai õhtu jooksul selgeks, et oma loo peatükke peame kirjutama siiski iseseisvalt. Vaakumit, mille jätab meie hinge igapäevane kiire ja moodsatele ebajumalatele ohvrite toomine, tehnoloogia täita ei suuda.

_________

“Eluaeg”: ei saa korraga näha postkasti kõiki külgi
Annemari Parmakson
08 09 2016

Igasugu rännakud ja tuurid on kunsti ja linnaruumi kogemise vormidena juba mõnda aega popid olnud, eriti Tartus. Tänavu näiteks etendus teist hooaega Tartu Uue Teatri mastaapne rännaklavastus “Odysseia”, linnafestivali UIT programmis olid muu hulgas tuurid Tartu linna pööningute, salapaikade ja kogukonnaalgatuslike ühisaedadega tutvumiseks; tänavakunstifestivali Stencibility raames on võimalik giidi juhendamisel Tartu tänavakunstiga tutvuma minna nii rattaga kui jalgsi; et nimetada vaid mõned hiljutised sündmused. Võiks öelda, et tuurikultuur õitseb.
Üks mõneti sarnane ilming on ka Labürintteatriühenduse (LTÜ) G9 looming: alates 2013. aastast on see rühmitus veidi erinevates koosseisudes loonud publikut kaasavaid rännaklavastusi. 2015. aastal pälvisid nad ka etenduskunstide ühisauhinna ning nende uuslavastus kuulub sel korral peamiselt teatriauhindade laureaatidele ja nominentidele keskenduva Draama festivali programmi.
LTÜ G9 ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus “Eluaeg” esietendus 4. septembril ning on ilmselt G9 seni ruumilises mõttes ulatuslikem teos. LTÜ põhituumikule lisaks teevad kaasa mitmed Uue Teatri näitlejad ja teisedki, ent kuna nad ise tegijate väljatoomisel lavastajate, etendajate, kunstnike jt võimalike rollide vahel eristusi ei tee, siis ei hakkaks ka mina siin kedagi nimeliselt välja tooma. Lavastuse mastaapsus on aga kooskõlas teose pealkirjaga: on ju eluaeg maksimaalne ühe inimese poolt vahetult kogetav aja hulk ja kogu sisu, mida see mahutab. Niisiis, üpriski pretensioonikas ettevõtmine.
“Eluajal”, nagu G9 etendustel üldse, võib vahepeal kergesti tekkida tunne, nagu oleksid oma riidekapist Narniat avastamas. Etendusele minnes on kõhus elevuse ja lootuse segune, samas pisut ebakindel tunne, mis etenduse käigus pingestub sedamööda, kuidas argireaalsus järk-järgult fantaasiaga läbiimmutatud saab. Seda, mis, kus ja kellega täpsemalt “Eluaja” etendusel aset leiab, ei saa siinkohal palju selgemalt kirjeldada ka seetõttu, et üheks labürintteatri tüüpi lavastuste võlu oluliseks elemendiks on etteaimamatus. (Seda siiski mitte hirmutava ehmatuse, vaid pigem mööduvalt võõralt pälvitud ootamatu naeratuse laadis.)
Lisaks aga on iseäranis G9 seekordse lavastuse puhul tegemist kogemusega, mis koosneb iga osaleja (sõnad nagu “vaataja” või “teatrikülastaja” siin hästi ei päde) jaoks erinevatest osistest eri järgnevustes. Paljugi sellest, mida konkreetsel osalema saabunul kogeda õnnestub, sõltub juhusest, ning siin on ka omad ohud. Võib juhtuda, et mõne teelise kogemus saab sündmusterohkem kui teise oma. Ent kuidagi ei saa salata ka inimese enda valikute, loovuse ja eriti just avatuse rolli. Osalejale esitatakse aina kutseid, mõned otsesed-suusõnalised, kuid rohkemgi on need peidetud keskkonda, esemetesse, helidesse. Etendusele tulija võib enda hooleks võtta neile vastamise. Tegu on osalusteatriga, ent osavõtmine on selles mõttes turvaline, et inimesele jäetakse valdavalt ruumi otsustamaks ise oma kaasatuse määra üle.
Lisaks sellele, et põhistruktuuri sees on osalejate kogemused varieeruva ülesehitusega, on lavastuse teemagi selline, mis rõhutab väga subjektiivset ja ainulaadset vastuvõtuprotsessi. Lavastuse aineseks näivad olevat mälestused: terved eluperioodid, pikemad lood ja lühemad seigad, ähmased assotsiatiivsed seosed, mineviku udupildid. Ühest küljest satub osaleja niiviisi hulga teiste inimeste mälumaterjali keskele. Teisalt jällegi viivad sealt igalt poolt seosed teda aina sügavamale iseenda meenutustesse. Seejuures põimuvad nii “Eluaja” peamises füüsilises toimumispaigas kui ehk ka osaleja mõtteis isiklikud mälestused teiste räägitud lugudega, unistuste ja uitmõtetega, raamatuist loetuga, nii et kohati ei olegi enam võimalik ühtesid teistest eristada. Sellised vigurlikud mängud mäluga. Võid avastada, et teater leiab suuresti aset hoopis sinus eneses ning võib seal jätkuda veel mõnda aega pärast etenduspaigast eemaldumist.
“Eluaja” mõju ongi selles mõttes kahetine: kauemaks võib kestma jääda etendusest alguse saanud sisekaemuslik ahelreaktsioon, ent kohapeal etenduse aegruumis on oluline roll ka oma ninaotsast kaugemale, teise inimeseni ulatumisel. Selle väljenduseks võivad olla nii väikesed inimliku kontakti momendid põgusa pilguvahetuse kujul kui ka enne jutustamata lugude jagamine esmakordselt kohatud inimesega. Lisaks on lihtsalt huvitav, kuigi mitte üllatav täheldada, mil määral grupitunne inimeste käitumist uudses olukorras mõjutab. Parafraseerides üht teist Tartus sel sügisel etenduvat lavastust: inimene tahab olla inimesega.
Teise teguviisidest enda omadele kinnitust otsima paneb vahel ka etenduse struktuuriline avatus. Samuti ilmneb uut infot (verbaalset, visuaalset, füüsiliselt tunnetatavat jm) kohati palju järjest ja hoobilt tabamatutes seostes, nii et mulje tervikust kipub kaootiliseks. Temaatilised seosed lavastuse suuremate osiste vahel annavad endast siiski märku osalejat järgnevaks eelhäälestades. Samuti jääb infohulgast hoolimata lavastusest meelde hulk G9-le omaselt häid leide keskkonnast inspireerumise vallas.
“Eluaeg” püüab tasapisi tasalülitada mitmeid mõtte- ja käitumisstampe, mis tänapäeva tüüpilisel ajaga võidu jooksval rööprähklejal peaaegu instinktideks on kujunenud. Sinna hulka kuulub ka ärevusttekitav hirm millestki ilma jääda, mitte kõike (eriti seda, mida keegi teine kindlasti kogeb) kuulda-näha saada. “Eluaeg” ei lase ühel end kõigist külgedest seirata, ent see nägu, millega ta sulle otsa vaatab, on üleni sinu päralt.

_________

Päeva kokkuvõte: Juhana von Bagh
Juhana von Bagh
09 09 2016

Olen olnud festivalil kolm päeva ja kõige nauditavam etendus on olnud “Eluaeg”. Mulle meeldis oskuslikult ehitatud struktuur ja viis, kuidas publiku eest hoolitseti ning publikut juhatati. Lavastus oli dramaturgiliselt hästi teostatud ja väga meeleline ning üpris isiklik kogemus. Huvitav oli see, kuidas võimalikud teemad anti publikule alguses ette ning üsna kavalal moel tegid sa valikud ise – kogu mäng oli võrdlemisi emotsionaalne ning juhuslikkus muutus oluliseks kogemuse kujundajaks. Tajusin teatavat tervenemist läbi lapsepõlve lugude ja koosolemise.
Kuna teekond on iga teejuhiga erinev, tahaksin seda ühest küljest kuu või aasta pärast uuesti kogeda. Teisalt tahaksin professionaalsest huvist näha, kuidas teised oma rühmasid juhivad, aga kuivõrd see kogemus on nii ainulaadne, siis inimesena ei tahaks ma seda rikkuda.
“Eluaega” võib käsitleda mänguna, kuid ise ma lõõgastusin ja unistasin palju. Täita lihtsaid ülesandeid, olla koos teiste inimestega – see oli midagi erilist. Väga olulised olid esimesed pool tundi, mil loodi atmosfäär. Ma olen varem taolisi lavastusi näinud, näiteks väga kuulsat lavastust New Yorkis Manhattanil “Sleep no more” – lavastus baseerub Macbethil: on palju reegleid, on tantsu, kuid see ei meeldinud mulle üldse, ei andnud mulle mingit isiklikku kogemust. “Eluaeg” oli minu jaoks selles mõttes teistsugune kogemus.

_________

Katsutavad, nuusutatavad ja küpsetatavad mälestused sunnivad hetkes olema
Keiu Virro
14 09 2016

„Eluaeg” kaevab mälestustes, ühtaegu väga isiklikes, aga ka korduvates.
Labürintteatriühenduse G9 etendustel osalenud oskavad lavastuse süsteemi juba pisut ette kujutada, võib-olla mõjub see kohati enesekordamisenagi. Rahulikult toolis istumise ja laval toimuva jälgimisega siin pistmist ei ole, küll aga liikumise, kaasamõtlemise ja -tunnetamisega. Sedapuhku saab rännak alguse Tartu Riia tänava raamatupoest Sõna. Inimestele jagatakse ümbrikud, mille võib avada järgmises sihtpunktis, korteris number 12. Just sealt saab alguse teekond, kergelt müstiline, nostalgiat tulvil.
Algul on publik omapead ja ühtki juhendajat ei ole kuskil näha. Ümbrikus peituvate juhiste kaudu muutub korter sumisevaks pesaks. Inimesed toimetavad mõnusalt ringi: kes koristab, kes aitab mantleid seljast, kes pakub teistele õunu.
Tekkida võib tugev nostalgiahoog. Eriti kehtib see tartlaste või Tartus elanud inimeste puhul.
Teekonna algusse, kus kõik veel koos viibivad, on loodud üks üsna isemoodi stseen. Õigupoolest tähendab see lihtsalt vaadet läbi kangialuse Riia tänavale. Näeme möödumas inimesi, kellest mõned on labürintteatriühenduse näitlejad, suurem osa aga saab teatri osaks enese teadmata. Kangialune tekitab raami argipäevapiltidele. Inimesed kõnnivad ja sõidavad mööda. Veidra kõnnakuga möödujad annavad koomilise elemendi, nina nutitelefonis möödujad vaat et ühiskonnakriitilisegi. Mõtlen: kui palju võib mind ennast leida samamoodi kõndimas? Kui jabur see tegelikult välja näeb!
Teekonda ennast üksikasjalikult kirjeldada ei ole siinkohal vahest kohane. Ühest küljest, et mitte kogetavat ette jutustada, teisalt oleks see kogemus nii ehk naa üksnes sinu oma. Kõik kogemused on individuaalsed, eri gruppe juhitakse järgmisse sihtpunkti erineval moel.
Kõrvalepõige. Olen alati osalusteatreid pisut peljanud ja eelistanud jälgida toimuvat rahus turvalisest hämarast saalisügavusest. Labürintteatriühendus selliseks võimaluseks ruumi ei jäta, vastupidi, etenduste mõte on toimuvat koha põhjal tunnetada. Vaadata, kuulata, nuusutada, katsuda. „Eluaja” puhul sain selgemini aru, mis on mind osalusteatri puhul nii sageli ebamugavust tundma pannud: see, kui provotseeritakse provotseerimise enese pärast, tegelikku osalemist ootamata, sageli publiku erinevaks reaktsioonikski valmis olemata. Või kui kaasamise eesmärk on inimeste ülekavaldamine. Publiku käpiknukkudena kasutamine ja manipuleeritavuse näitamine kõikvõimsa (teatri)jumaluse positsioonilt.
Muidugi on näiteid, kus need meetodid end õigustavad. NO99 omaaegne suurprojekt „Ühtne Eesti suurkogu” osutas manipuleerimise ja emotsioonide suunamise teel olulistele vajakajäämistele nii poliitikute käitumis- kui ka valijate otsustamismehhanismis. Teisalt on seegi tagantjärele iroonilise laengu saanud. Piisab vaid meenutada teatrijuhiga seotud skandaali, kus teater kordas suhtluses ise kõiki „Ühtses Eestis” esile toodud vigu.
Osalemine, mitte kavaldamine
Ehkki turvatsoonist väljarebimine ja piiride katsetamine võib nii mõnigi kord olla põhjendatud, meeldib mulle labürintteatriühenduse osalusprotsessile lähenemine. „Eluaeg” pakub kavaldamise ja ebamugavustunde asemel keskkonda, kus on turvaline süveneda mälestustesse, mida kolmetunnise etenduse jooksul pakutakse. Hoiatus: tekkida võib tugev nostalgiahoog. Eriti kehtib see tartlaste või Tartus elanud inimeste puhul.
Kui lavastuse esimene pool on rännak mööda Tartut, eelkõige Toomemäe kanti, siis ülejäänud aeg möödub ühes majas. Näitlejad on jaotunud mööda maja ja publikul on võimalik ise eri kohti ja kogemusi avastada. Neid ära rääkida oleks jällegi nadi.
Minus tekitas see etenduse osa pisut üksijäetuse tunnet. Näitlejad ei jälginud enam nii palju, kas publikul on pidevalt tegemist või mitte. Igaühe kogemus sõltus peamiselt enda initsiatiivist. Üks inimene publikust kirjeldas hiljem, kuidas ta käis ja otsis enesele tegevust „nagu rõõmus jänku”. Mõni, sealhulgas mina, ei osanud end korraga enam kuhugi sokutada, astus kogemusruumist välja ja jäi lihtsalt maja ette ootama, kindlalt teadmata, kas etenduses juhtub veel midagi. (Juhtus küll, nii et need, kes siis lahkusid, jäid lõpust ilma.)
Igal juhul ei ole „Eluaeg” selline etendus, mis mõne päeva pärast kuhugi pealetulevate mälestuste alla kaoks. Mälestustest rääkiv lavastus loob ise ereda mälestuse. Selline teatrivorm sunnib hetkes olema ja mõjub kiirustavas maailmas omamoodi tervendavalt. Mis siis, et mõnikord läheb teekonnal kuuldav jutt õige pisut motivatsioonipostri nägu. Vähemasti sel rännakul, mille mina läbisin. Nagu öeldud, rännakud on erinevad.

_________

Inimeseks olemisest “Draama” festivalil
Ave Palm
14 09 2016

/…/ Kolmas etendus: „Eluaeg“ – Labürintteatriühendus G9 / Tartu Uut Teater
Pärast kogu seda raputust, mida pakkus „Paradiisi“ nägemine, ei olekski kohe tahtnud uut etendust vaatama minna, vaid pigem pisut seedida ja mõelda selle peale, mida just nägin, aga kava viis mind edasi. Raamatupoodi.
Riia maantee alguses olevas raamatupoes Sõna anti igale inimesele juhised, mida teha ja kuhu liikuda. Minu teekond algas lapsepõlvemälestuste ja tuttavate maitsetega, mida saatis lapselik elevus. Nii mõnelgi korral tabasin end muigelt, kuna miski tuletas jälle meelde mingeid kaugeid täiesti unustatud lõbusaid elamusi enda elust ja avas mind järjest rohkem etenduse erinevate võimaluste vastuvõtmisele.
Tahtmata liiga palju ära rääkida, mis täpselt juhtus, kus käidi ja kuhu jõuti, ütlen vaid, et see on väärt ise läbi käimist ja kogemist. Sellest etendusest tekkis mõte, et igaühe elus on mingeid väga eriskummalisi hetki, mida ehk ise tähelegi ei pane, aga kui keegi juhib neile tähelepanu, siis tekib tänulik tunne, et elu võib olla nii imeline, huvitav, kaasahaarav. Kui me ainult ise laseme sel juhtuda. /…/

__________

Kutse käänulistele mäluradadele
Marie Pullerits
07 10 2016

„Eluaja“ kandvaks dramaturgiliseks liiniks on oma elu vaatlemine mälestuste voona.

Mälestused ei talletu meisse ainult selgelt sõnastatud lugudena, vaid ka piltide, hetkeliste mälusähvatuste või tajumusliku tunnetusena. Aja jooksul võivad need muutuda. Labürintteatriühenduse G9 uuslavastus „Eluaeg“ viib osalusteatrina publiku mälurännakule tajujälgede ja lugude kaudu. Üllatuslikud momendid, isiklikud kogemused ja aistingud hakkavad vaatajas ootamatult oma lugu jutustama, viivad enesele aimamatult ammu unustusse vajunud meenutusradadele ning küsivad, mis aeg see on, millesse hommikuti ärgates end toome ja mida ise loome.

G9 jätkab oma neljandal tegutsemisaastal kindlalt ruumiloomelise ja rännakulise osalusteatri radadel, lammutades vaataja ja etenduses toimuva vahelise neljanda seina juba enne selle tekkimist ning laiendades lava oma piiridest kaugemale. Muutuva autoritekooslusega kollektiiv koosneb valdavalt stsenograafidest ja etenduskunstnikest, millest tulenevalt on G9 lavastustes osaleja mänguruumi konstrueerimisel ja selle kogemuse subjektiivsusel keskne roll. Piirituse puhul vajab vaataja ka teatud mängureegleid, milleks on praegusel juhul autorite kui võõrustajate meetodid ja suunavad sõnumid. Vaataja on küll teose looja ja kaasautor, ent ta on mänguruumi kutsutud, sellesse sisse juhatatud ning pärast välja juhitud. Osalus­etendus tekib vaataja interaktiivsest suhtest toimuvaga ning elamuse tulemus on mõõdetav vaid vaatajas tekkivate tõlgenduste abil. Need eeldused loovad vundamendi ka „Eluajale“. Etenduste publik on jaotatud gruppideks, kes läbivad eri­suguse teekonna ning saavad seetõttu nii väikese kollektiivi kui ka individuaalse vastuvõtjana täiesti iselaadseid vaatajakogemusi.

Kui G9 senised lavastused on viinud vaataja metafoorsele ruumirännakule (nt lavastus „Mõtteaines“ viis vaatajad Tartu linnaruumi maailma serva otsimise retkele), suunab „Eluaeg“ vaataja eelkõige rännakule iseendas, ehkki selle jooksul läbitakse ka erisuguseid kunstiliselt leidlikult loodud ruume.

Publik alustab retke ühe Tartu Riia mäe kortermaja ees. Allkorruse vanaraamatupoest saab iga vaataja juhised, mille järgi korteris toimida ning edasisel retkel gruppidesse jaotuda. Üllatuslikkuse säilitamiseks ei hakka ma korteris toimuvat paljastama, ent selle tajutav eesmärk on häälestada vaatajad eelseisvaks, kutsuda nad mängule ning anda märku, et retkel juhtuv ja mõtteseoste tekkimine sõltub igaühest endast.

Mänguruumide rohkus ja nende külluslikkuse loomine on kahtlemata G9 visiitkaart, ent käesoleva lavastuse puhul kogesin kolme tunni jooksul juba pisut küllastumustki. Kui varasemate tööde puhul on trupp asetanud rõhu ruumilisele rännakule ning selle käigus tekkivatele kollektiivsetele mängumomentidele ja koostööle (näiteks lavastustes „Mõtteaines“ ja „Ooteaeg“), siis „Eluajas“ tegeleb vaataja eelkõige iseenda lugudega, mis küll elustuvad väliste stiimulite ajel, ent eeldavad isiklikku läbitunnetamist. Selliste kogemuste suurem intensiivsusaste vajanuks erisuguste muljete ja meenutuste vahele ehk pisut rohkem õhku ja ruumi, mistõttu võinuks mõned mängupaigad olla kärbitud. Näiteks sobinuks sissejuhatuseks korteristseeni asemel hästi ka hiljem maja hoovis aset leidnu, mida ei hakka üllatuse säilitamiseks samuti paljastama.

„Eluaja“ kandvaks dramaturgiliseks liiniks on oma elu vaatlemine mälestuste voona. Ka teemad läbivad eluringi (kadunute meenutamine, lapsepõlve mängumaade mälestused, tudengipõlve nostalgia, vaaremade meenutused, peied, pulmad jne), aga need tulevad esile vihjelisena, mitte liialt otseselt osundatuna. Mälestustega tegelemine võib lavastuses vahelduda konkreetsete mälupiltide juurde suunamisest proustilike Madeleine’i-keeksikeste laadis kogemusmeenutusteni, mis viivad vaataja mitteverbaalsele, aistingulisele mälurännakule iga vaataja oma mõtte- ja tunderuumis.

Autorid jutustavad osalejatele linnaruumi retkedel ka lugusid, ent need on pigem kirjeldavad ja juhatavad osaleja omaenda mälusoppides analoogsete lugude leidmisele ning lavastuse mängupaikades kõrvutamisele. Kinnisilmi peost värsket sügisõuna nuusutades ja sellesse pimesi krõmpsuvalt hambaid sisse lüües hargneb hilisõhtusel Tartu Toomemäel igas osalejas lahti mitu lugu või abstraktset meenutust. Kui sügavale nende sees kaevuda või millest need kõnelevad, jääb aga igaühe enda otsustada.

„Eluaja“ vormiline avatus on lavastuse eri etappides erisugune. Riia mäe korteris on osalejatel konkreetsemad ülesanded ning juhendatud retk linnaruumis viib küll oma mälestuste ja kogemuste juurde, ent hoiab teekonna trajektoori ja stseenide pikkuse võrdlemisi paigas. Kõige vabama ülesehitusega on Vallikraavi tänava majas toimuv. Trupp on leidlikult muutnud Vallikraavi 19 tühjalt seisva hoone mahajäetud mälestuste majaks, unenäoliseks eluarhiiviks ja nostalgiliseks mäluruumiks, kus vaadelda oma meenutusi ning neid soovi korral ka teistega jagada. G9-le omaselt on siin ka palju mängulisi hetki, mis panevad proovile lõhna- ja puutetundlikkuse. Terve absurdihuumor ja sürrealism ei muuda lavastuse tooni liialt sentimentaalseks, ehkki vaatajal on soovi ja julguse korral võimalus iseendaga silmitsi seista. Majas valib ja reguleerib vaataja ise oma retke trajektoori, järjekorda ja ruumipunktides toimuva kestust. See on küll osaluskogemuse toimimise eelduseks, ent jääb siin pisut killustatuks.

Mitu vaatajat jäi mõnesse ruumi kauemaks. Mul eneselgi jäi mitu mängupaika avastamata või läbi proovimata, samuti tekkis selleks ajaks muljete rohkusest väsimus ja neid oli keeruline tervikuks kokku viia. Teisalt ei olnud kõik tingimata „ära näha“ võib-olla ka autorite eesmärk, pigem oli oluline vaataja mälukulg. Oma loo privaatsust sai osaleja ise reguleerida, millest tulenevalt võis lavastus mõjuda terapeutiliselt või ka juhuslike mälupiltide ja elamuste kollaažina.

Mälestuskildude ja tajuaistingute üllatuslik kokkupunumine toob lavastusse ühtaegu värskust, aga seal peitub ka lavastuse suurim oht jääda killustunuks. Teisalt võibki ka mälestustes uidata mitmeti, juhtunut täpselt rekonstrueerides või hajameelselt, nagu vanast albumist juhuslikke fotosid silmitsedes. Igal juhul juhib „Eluaeg“ leidlike mänguvõtetega tähelepanu rohketele igapäevastele väikestele momentidele, mis loovad pikemat lugu ning toob esile ka jagatud mälestuste olulisuse. See teeb iga hetke ainukordseks ning näitab, kuidas ka juhuslikud kohtumised või muljed võivad saada märgiliseks. „Eluaeg“ loob omailma, mis on tajurännakuna lahutamatult ka kogeja maailm, lubades nii mälestustes tagasi minna kui ka uusi radu luua. Teele asumiseks tuleb teha vaid esimene samm ning uudishimulikuna lubada ülejäänul eneses lahti rulluda.

_________

“Ma olen võlutud interaktiivsest osalusteatrist, kui ma mõtlen näiteks „Eluaja“ ja „Otsuse anatoomia“ peale. Olen seisukohal, et kaasaegne teater peaks kaasama ja võimaldama osalemist nii palju, kui võimalik, ning mulle tundub, et Eesti teater teeb seda väga eredalt.”
Jurgita Staniškytė, DRAAMA 2016: AJAKAJA, 07 09 2016, http://wp.me/p12yfQ-CH

”Täna jõudsin vaadata „Eluaega“ ja „Paradiisi“. Mõlemad tekitasid minus soovi rohkemat teada saada: kuidas lavastusi tehti? Ja miks? Mida nendega öelda taheti? Kui „Eluaeg“ köitis eelkõige oma kontseptsiooniga, siis „Paradiis“ tekitas väga vastukäivaid tundeid. /…/ Igal juhul on tegemist tugeva ja põneva algusega festivalile ning mul pole aimugi, mida võiks tuua homne päev, aga mul on hea eelaimdus.”
Sandra Lapkovska, DRAAMA 2016: AJAKAJA, 06 09 2016, http://wp.me/p12yfQ-xX

”Oleme siin festivalil seda ka teiste teatriinimestega arutanud ning jõudnud arusaamale, et Eesti teater põhineb kahel tugeval alustalal – üks neist on traditsioonilised identifitseerivad näidendid, rahvuslikud mälestused, mis on kontsentreeritud traditsioonilisse teatrisse, kus on head näitlejad ja kõrge tehniline kvaliteet, ning teine on noorte võim. Ma näen selle 13 aasta jooksul juba teist noort põlvkonda Eesti teatris täiskasvanuks saamas. Nad kujundavad teatris uusi ja väga tugevaid voolusid, avades teatri erinevatele kunstidele, trupid liiguvad uute tehnikate ja kommunikatsiooniviiside poole.”
Ildikó Sirató, DRAAMA 2016: AJAKAJA, 09 09 2016, http://wp.me/p12yfQ-HP

“Käisin eile, 7. oktoobril Tartus teie teatri etendusel “Eluaeg”. Soovin lihtsalt öelda, et olen siiani siiralt liigutatud sellest elamusest. Aitäh, et annate inimestele võimaluse kogeda teatris midagi teistsugust. Kahjuks sai etendus läbi enne kui arugi sain ega jõudnud seepärast meie grupi “peaosalisele” Markus Robamile tänusõnu öelda, et ta nii meisterlikult meeldiva õhkkonna lõi ning külalistel etendusse sisse elada aitas.
Lisaks andis mulle väga sooja emotsioni puuriidal istuva kalastajannaga vestlemine ning elektriviiulit mängiva muusiku kuulamine – öelge ka neiel palun võimaluse korral tänusõnad edasi.
Kui palju pole palutud, kas võiksite ehk öelda, kes on muusikalise seade autor? Mõtlen seda, mis kõrvaklappidest kuulata lasti. Kahjuks muusika kohta internetist infot ei leidnud.
Aga veelkord suur aitäh, jätkake samas vaimus!
Liigutatud ja meeldivalt üllatunud teatrikülastaja,
Siiri Kits”

“Kolleeg Triinu, kes käis etendusel laupäeval, rääkis, et talle väga meeldis. Meie asjadest, mis ta on näinud, on kõige rohkem meeldinud. Et kui Ooteaeg oli selline rohkem lavastus, et sa lähed kuhugi ruumi ja seal on stseen, siis Eluaeg oli spontaansem ja hubasem. See, et sul on erinevad teekonnad ja sa saad ka majas ise valida. Talle meeldis väga, et ta oli Maarja Mitti teekonnal, talle tundus, et need on just tema teemad. Paistis naljakas, et see on selline justkui noortegrupp, kuidas me kokkupanemise teeme, et vanemad daamid poleks saanud jooksmisega hakkama. Meeldis, et see oli hästi isiklik, kogu aeg oma lugu oli taustal, ei tundnud vajadust ise rääkida. Ka tänu kõrvaklappidele oli isiklik, hääl rääkis otse sinuga, samas Maarja vaatas otsa ja sa noogutasid. Detailid, mis muidu pole ju olulised, läksid kokku ja see oli tore (tal oli ka muusikaajalugu direktori kabinetis). Natuke oli tunne, et mis majas jäi veel nägemata, aga see ei häirinud väga.”

“Käisin laupäeval etendust “Eluaeg” vaatamas ja tahtsin lihtsalt tänada. Olen ikka veel etenduse, Toomemäe ja korter nr 12 kassi lummuses.
Leen Väränen”

“Läksin eile teatrisse õrna umbusuga – et kui ma olen käinud ühel osalusteatrietendusel varem, kas siis on rohkem vaja? Tuli välja, et on küll. Soovitan soojalt kõigile, kes on näiteks üle töötanud või üle mõelnud ja kellel oleks vaja korraks aeg maha võtta. Kohati täiesti unenäoline kogemus. Väga hea õhkkond, tundsin end väga hoitu ja armastatuna. Mulle jäi see 3 tundi isegi lühikeseks…(Muide, etendusel on lõpp, ärge enne ära minge.) Oktoobris kaks satsi veel, siis saab igaveseks otsa.”

“Kokkuvõtlikult: oli vanavanemate mälestusi kuidagi pungil temajaoks. Esmakordne kogeja osalusteatris, kuid lummatud sellest formaadist. Iga osa toetas tervikut. Arvas, et rahvahulk oli paras ning tundis, et suurem seltskond pigem isegi tekitaks ebamugavust. Majas jäi aega veidi väheks, all korrusel peale köögi ei jõudnudki käia, kuid seejuures ei tundnud, et millestki liialt ilma jäi. Võttis oma aja ja oli seal kus tahtis olla ning ei tundnud end häirituna. Arhiivis oleks tahtnud kõik märkmikud läbi lugeda. Uurisin kaa, et kas tema näitlejatudengina oleks huvitatud sellises süsteemis töötama, et kas seline formaat huvitaks teda, siis vastas: “Kindlasti!””