Mis või kes on LTÜ G9? Lihtsustatult öeldes oleme väike rühm inimesi, kes hobikorras mõnikord kaasavate teatrivormide kallal nokitsevad. Tuumiku moodustavad Kristel Maamägi, Keili Retter, Eve Ormisson, Kristo Kruusman, Inga Vares, Mari mägi ja Henry Griin. G9 nime all hakkasime tegutsema pärast üht labürintteatrikursust Eesti Kunstiakadeemias, kui 2013. aasta hakkas lõppema ja paistis, et sedasorti teatrile on Eestis veel turgu – võiks panna publiku istumise asemel ruumis liikuma, kaasata rohkem meeli, kohtuda vahetumalt ja lähedasemalt.
Praeguseks oleme oma algatusel või teiste õhutusel kokku loonud vähemalt 10 üsnagi – kui lubate öelda – eriskummalist teost. Iga kord sõltume palju toimumiskohast, kuna meil puudub oma maja, lava või ladu. Ruumi antustele lisaks oleme alusmaterjaliks võtnud ka kirjandusklassikat või isiklikke mälestusi, kuid peamine tooraine on ikkagi mängulusti pidurdamatu vastastikmõju. Näiteks lavastus ‘Ürgaeg’ sündis seepärast, et pärast kahte eelmist Aja-lavastust pakkus keegi selle pealkirja lihtsalt nalja pärast välja.
Kui tahad rohkem teada, siis ega me kätt ette ei pane. Kae aga julgelt meie pikemaid eneseanalüüse siin.
Ja kuigi me juba nimetatud taristumurede tõttu kahjuks midagi mängukavas hoida ei saa, võid sa siiski meie varasemate tegude aimdusi piiluda siin.
See tekst on täiendamisel.
/
What or who is LTÜ G9? Simply put, we are a small group of people, who tinker with participatory forms of theatre, as a hobby. The core team consists of Kristel Maamägi, Keili Retter, Eve Ormisson, Kristo Kruusman, Inga Vares, Mari Mägi, and Henry Griin. We began operating under the name G9 following a labyrinth theatre course at the Estonian Academy of Arts in late 2013, when it seemed there was still a market in Estonia for this type of theatre – an opportunity to get the audience moving through the space instead of just sitting, to engage more senses, and to foster more direct, intimate encounters.
To date, whether on our own initiative or at the urging of others, we have created at least ten – if we may say so – rather peculiar works. We rely heavily on the specific venue for each project, as we lack a dedicated building, stage, or storage space. In addition to the characteristics of the space itself, we have drawn upon literary classics and personal memories as source material, yet our primary raw ingredient remains the unstoppable interaction of the joy of play. For instance, the production Primal Time came about simply because following two previous Time-themed productions someone suggested the title as a joke.
If you’d like to know more, we certainly won’t stop you. Feel free to check out our more in-depth self-reflections here.
And although the aforementioned infrastructure issues mean we unfortunately cannot keep any productions in a regular repertoire, you can still get a glimpse of our past endeavors here.
This text is currently under construction.
